Nädala kommentaar: spordi tulevik - tumedanahaline Eesti korvpallikoondis
Kunagi oli rahvus põhiline. Eestlased Georg Lurich, Kristjan Palusalu ja teised olid vägevad, soomlased à la Paavo Nurmi ja Lasse Virén vastupidavad ning inglased jalgpallurid.
Möödunud sajandi keskel pöörati maailm segamini ja peamiseks sai riik. Pala, mida medalitseremoonial mängitakse, polnud enam rahvus-, vaid riigihümn. Hümn riigile, mis võitnud sportlase üles kasvatas.
Nüüd on saabumas uus normaalsus – hümni mängitakse riigile, mis on atleedi(d) kokku ostnud, lipuvärvides särgi selga tõmmata käskinud ja areenile saatnud.
Katar värbas üle ilma kimbu käsipallureid – pakkumine tehti ka meie Mait Patrailile – ja tuli mullusel MM-il teiseks. Normaalne? Türgi soetas Aafrikast jooksjaid, kes võitsid kergejõustiku EM-il tosin medalit, kuid kellest mõni sai kodakondsuse alles tänavu kevadel. Ka normaalne?
Eestimaalastele ei mahu säärane teguviis pähe ja vaevalt meie alaliidud koondiste tugevdamiseks piiri taha ostlema siirduks, kuid valdav osa maailmast kehitab ainult õlgu. Isegi pealtnäha natsionalistlik Venemaa palkab pallimängukoondisse leegionäre ja ka Läti on seda teinud.
Surnud ring
Mida aeg edasi, seda keerulisem on probleemi lahendada, sest maailm avaneb üha rohkem. Miks ei võiks serblased, kuubalased või eestlased Katari elama minna? Või keenialased Türki? Kuidas kontrollida, kas nad seal ka pesitsevad? Keelame sisserände, hakatakse fiktiivselt abielluma. Neid, kes on ühe riigi koondise eest juba võistelnud, saab veel takistada, aga mida teha nendega, kes ei ole? Sünniriiki aluseks võtta ei saa, kodakondsust samuti mitte… Surnud ring.
Kui nii edasi läheb, võib vähemalt individuaalaladel riigi nimi sportlase rinnalt kaduda. Riik on niigi ahistav tegur. Ei saa öelda, et olümpiamängudel osalevad maailma parimad, vaid riikide parimad, kes on pääsenud omal maal kolme parema sekka. Tegelikult nõnda ka ei saa, sest siis tõmbuks osalevate riikide arv drastiliselt kokku.
Ja mida teha sportmängudega? Eriti nüüd, kui põgeniketulvad Euroopasse voorivad. Kas tõesti suudab rahvas vaimustuda sellest, kui koondis on täis võõralt maalt pärit pallureid? Nad ei kanna ju rahvuslikku identiteeti. Aga parata pole midagi, kui nad on parimad ja väärivad kohta võistkonnas.
Tundub, et senised arusaamad tuleb kustutada ja puhtalt lehelt alustada. Praegu pole veel hullu, ent paari-kolme kümnendi pärast tuleb leppida sellega, et platsile lippab näiteks tumedanahaline Eesti korvpallikoondis ja selles pole midagi imelikku, sest rahvused kui sellised on kadunud, vähemalt spordis.
