Eesti Päevalehe andmetel on Ratasel üle 30 hääle. Erki Noolel 14. Tõnu Tõnistel 12-13, aga loodab südaööks ikka vajalikud 15 häält täis punnida. Urmas Sõõrumaal parimal juhul ehk kümmekond, Jüri Tammel ja Hannes Võrnol kõige vähem. Kokku räägime me hinnanguliselt 70 – 80 häälest. Aga millega tegelevad ülejäänud EOK liikmed? Kokku on neid ju 121. Kas nad ei tahagi otsustamisprotsessis osaleda? Või oleksid nad jube rahul olukorraga, kui jääkski üks kandidaat – Ratas. Siis saaksid kõik üldkogul üksmeelselt käppa tõsta ja üldiste ovatsioonide saatel oleks uus juht valitud.

Kurb, et tunnetada võib sellist ettevaatlikust ja argust. Paljud EOK liikmed ei taha häält anda, kuna valimiste praegusest faasis on see avalik. Nad ei taha end siduda kandidaatidega, kelle võidus kahtlevad, sest… Aga miks? Tõesti. Kardavad nad hilisemaid repressioone? Tõsiselt või? Mis sajandis me elame? Teatavasti on EOK täiskogul toimuv lõpphääletus salajane, seal on osalus aktiivsem ja paljud võivad praeguse eelistuse ümber mängida.

Igal juhul esitan kiivalt häält tagataskus hoidvatele EOK liikmetele üleskutse kas või ainuüksi debati huvides aidata ametliku kandidaadi seisusesse teisigi peale Ratase. Siinkohal viskan kivi ka samuti passiivset joont hoidnud Spordiajakirjanike Liidu kapsaaeda – kas te tõesti soovite, et EOK president valitakse nii, et valida ei ole midagi? Mis mõte oli astuda EOK liikmeks, kui sisuliselt osaleda ei taheta?

Üldiselt tundub, et valimiste reegleid tuleks muuta. Üha anonüümsemaks ja kartlikumaks muutuv Eesti ühiskond ei ole ilmselgelt valmis selleks, et kandideerimiseks on vaja 15 avalikku häält. Seda hulka on kaunis keeruline kokku saada ja see nõue pärsib konkursi toimimist. Piisata võiks 7 või 10 häälest, et hilisemal salajasel valimisel oleks ka arematel liikmetel neid, kelle poolt hääletada. Ausalt öeldes tuleks see salajane valmine ära lõpetada, aga see oleks tänast seisu arvestades ilmselgelt liiga radikaalne samm – sel juhul jääksid üldkogu pooled toolid tühjaks.