Vaatan jalgpalli. Argentina sõdib Islandiga. Sudib ja sudib, pähkel jääbki katki hammustamata. Jalgpallis on see võimalik, teistes pallimängudes sisuliselt mitte, et tugevam ei võida, mängib viiki või hoopis kaotab. See teebki jalgpalli põnevaks – ime võimalus. Soosikud on alustanud MM-i kehvasti: Saksamaa kaotas, Brasiilia, Argentina ja Hispaania mängisid viiki, Prantsusmaa sai raske võidu. Põnev. Finaalis on lõpuks nagunii Argentina ja Brasiilia, aga praegu me seda ei tea.

Imele tuleb siiski ise kaasa aidata. Külasats Lionel Messit nulli peal ei hoia. Koondislane Karol Mets avaldas lootust, et Eesti võiks kui mitte nelja, siis kaheksa aasta pärast mängida MM-finaalturniiril. Isegi kui osalejate arv kasvab 48-ni, peame ise selleks tegema läbimõeldud ponnistuse. Siiani on Eesti jalgpall säranud küll harrastajate arvu suurenemisega, kuid käegakatsutavat tulu pole tõusnud. U-19 koondis lõpetas Balti turniiri väravate vahega 0 : 12.

Milline on Eesti koondise nägu?


Eesti-sugusel riigil ei piisa MM-ile jõudmiseks lihtsalt sellest, et teeme kõik nii nagu teisedki. Paremini me ikka ei tee kui kõrgelt arenenud vutikultuuriga riigid. Tuleks leida oma nurk, eripära. Mis teeb Eesti koondise eriliseks? Islandi puhul torkab silma distsiplineeritus, kartmatus, kohati müütiline ja ratsionaalselt põhjendamatu eneseusk. Aga ka füüsiline võimekus. Meeskond on keskmiselt 1,85 meetrit pikk, MM-i sihvakaim, teisel korrusel ülivõimas. Neil on oma nägu.

Üldfüüsilise taseme tõstmist ei pärsi kuidagi kehv kliima või sisehallide vähesus.

Meil... Jah, Eesti koondis on võitluslik. Kohati. Pigem distsiplineeritud kui distsiplineerimata. Selgelt meeskondlik, sest egoistlikke tähti, kes teoorias võiks üritada soleerida, lihtsalt ei ole. Aga midagi peaks veel olema. Raske uskuda, et suudaksime teisi trumbata tehnikaga. Kas ei ole seda palli valdamise maagiat geenides või – veel loogilisem selgitus – on küsimus kultuuriruumis. Tänavapildis ei näe noori tundide kaupa fanaatiliselt palliga kõksimas ja nippe harjutamas. Mujal maailmas näeb. Kui rahvuskoondis mängiks aasta ringi koos, võiks eripära olla imeline kokkumäng. Aga ei mängi. Geniaalne taktika? Kogu austuse juures Martin Reimi vastu – väga sümpaatne tegelane –, aga kuidas saab treener, kes mängijana veetis sisuliselt terve karjääri Eesti meistriliigas, kavaluse ja teadmistega seljatada neid, kes on ise päevast päeva olnud suures mängus? Selliseid teadmisi ja kogemusi Eestis lihtsalt ei ole ja päris tipptreener siia ei tule.

Jääb üle lihtne ja isegi veidi primitiivne lahendus – füüsiline võimekus. Jõud. Võimsus. Plahvatuslikkus. Vastupidavus. Miks ma pean koondise mängu vaadates nägema, kuidas keegi kaotas õhuvõitluse, keegi lükati ära, keegi jäi alla sprindis, keegi väsis? Sinisärgid pole praegugi füüsiliselt ju otseselt nõrgukesed, kuid kes keelab meil treenida oma jalgpallurid maailmas kõige tugevamaks? Oleme ju juba ajalooliselt võimsate tõstjate, maadlejate ja visade suusatajate maa. Üldfüüsilise taseme tõstmist ei pärsi kuidagi kehv kliima või sisehallide vähesus.

Loomulikult tuleb leida balanss füüsise ja tehnika vahel. Ma ei räägigi, et mehed peaksid tõstjateks hakkama. Räägin üldisest füüsilisest võimekusest, millele saab ehitada eneseusu. Teadmine, et oled milleski teisest parem, on tohutu relv. Kes keelab juba noorteklassis teha läbimõeldud koostööd kergejõustiku- ja tõstmistreeneritega? Miks ei võiks Eestist saada pallita mängus maailma tipp?

Robert Täht teeb silmad ette


Siinkohal meenutus eelmise kümnendi keskelt. Mängisin harrastajana Tartu ülikoolis Fauna eest teist liigat. Ülikoolis tehti spetsiaalseid jalatugevuse mõõtmisi. Testiti meidki. Tulemustest me suurt midagi aru ei saanud, aga uurisime sõbra Hannes Möllitsaga, kuidas olid meie kahe näitajad samas uuringus osalenud Tammeka meistriliiga mängijatega võrreldes. Kui õigesti mäletan, öeldi, et enamik ei kannata võrdlust välja, parem oli vaid üks – vist Kait-Kaarel Vaino.

Tihti irvitatakse võrkpallurite üle: ei mingit kehalist kontakti – naiste mäng! Robert Täht pole pealtnäha teab mis härg, aga võttis juba 20-aastase noorukina rinnale 120-kilose kangi. Huvitav, kui paljud meie jalgpallurid seda suudavad?

Muidugi võib kogu mu jutule üleolevalt vee peale tõmmata. Võib öelda, et see on jalgpallikauge ja rumal. Aga sel juhul võiks sama soojaga mingi muu mõtte õhku visata – kuidas jõuaks Eesti MM-ile? Me ei saa lihtsalt lõpmatuseni loota, et järsku suudame tugevate vastu kuidagi taga nulli hoida ja äkki lööme kuidagi ise värava. Või et osalejate arv suureneb 64 või 128-ni. Vaja on visiooni.

***

MM käib. Tugevad mängivad, karastuvad, saavad veel tugevamaks. Meie puhkame, naudime tugevate duelle. Vahe tippudega kasvab iga päevaga. Räägitakse, et Eestis on raske jalgpalli arendada, suvi on lühike ja sisehalle napib. Ja siis tehakse magusaimal ajal meistriliigasse kuuenädalane(!) paus. Vabandust, aga miks suvel üldse peaks mingi puhkus olema?