Märt Roosna: Mina usun Algo Kärpi

 (63)
Algo Kärp kogus eestlastest viimasena MK-punkte 2014. aastal.
Algo Kärp.Foto: Karli Saul

Kuus aastat tagasi umbes samal ajal asutati Facebookis kommuun „Usume Andrus Veerpalu“, mis kogus üle 70 000 liikme. Tänaseks on sinna alles jäänud 51 000 inimest. Ausalt öeldes olin ise toona üsna lähedal, et ühineda.

Arvatavasti ei olnud nende inimeste jaoks küsimus uskumisest, lihtsalt taheti oma emotsioone kanaliseerida ja sooviti avaldada tublile Eesti sportlasele toetust. Leidsin siiski, et ajakirjanikuna ei tohiks ma lähtuda emotsioonidest ja jätsin sel hetkel vajaliku kliki tegemata.

Kuus aastat hiljem on olukord muutunud. Suusatajaid ei usuta ega toetata enam niimoodi. Isegi vastupidi. Kohati tundub, et tänaste sportlaste peal elatakse välja mingit sügavamat frustratsiooni, mis tegelikult puudutab teisi inimesi ja teisi sündmusi.

„Sport on vabatahtlik ja tore asi. Me ei süsti, suitseta ega tarbi alkoholi, vaid teeme ühiskonna jaoks positiivseid asju. Aga ajakirjandust vaadates on tunne, nagu me oleks väga õudsed tegelased siin Eesti riigis,“ ütles Algo Kärp veebruaris Õhtulehele antud intervjuus.

Tema sõnad said kinnitust eile. Viletsa hooaja taustal tegi ta MMil üllatavalt korraliku etteaste, saades 15 km klassikasõidus 26. koha. Finiši järel kurtis Kärp, et suusad jätsid soovida. Ja selle peale vallandus kommentaariumites ja saunalavadel üldrahvuslik irvitamislaine, meelde jäi ilkumislainet kokku võtnud lause: kord on munad liiga suured, siis jälle püksid liiga väikesed.

Seotud lood:

Aga paneme ennast korra sportlase olukorda. Sa saad varsti 32aastaseks ja oled pikemat aega oodanud, et tehtud töö realiseeruks tulemuseks. Hooaeg rõõmustamiseks põhjust ei anna (järjekordselt), aga MM-stardis oledki üllataval kombel korralikus löögihoos. Kuid laskumisel näed, et Liechtensteini mees sõidab eest ära. Kokkuvõttes oled pettunud, sest tead, et oleks võinud sõita paremini ja väga palju võimalusi ei pruugi tiitlivõistlustel enam tulla. Võib-olla oligi see ta elu parim võimalus? Fakt on see, et kõigist medalimeest ei saagi ja sportlase enda vaatevinklist on suur vahe, kas 26. või 16. koht.

Ma ei usu, et Kärp selle suusajutu välja mõtles. Ta polnud ju otseselt põhjust mingit vabandust leiutada, 26. koha puhul ei ole põhjust küll šampusepudelit avada, aga samas 57 meest jäi seljataha. Kärp mõjus ETVle vahetult võistluse järel intervjuud andes veenvalt. Kusjuures ta lisas selgituseks, et põhjus ei pruugi olla otseselt määrdemeeste töös, vaid ta suusapargis puudub sulailmaks hea valik.

Olen seda meelt, et sportlased räägiksid neid segavatest asjaoludest võimalikult aegsasti ja ausalt. Jah, see võib jätta vabandamise mulje, aga mis teha. Kas parem oleks vaikida? Jätta rääkimata ja teha halva mängu juures head nägu? Objektiivsetest asjaoludest räägivad tihti ka tippriikide sportlased. Muidugi ei saa neid põhjuseid kasutada absoluutse kilbina, alati saab lisada, et asi oli ka mehes endas. Et tuleb treenida rohkem ja paremini.

Aga kindlasti pole mõistlik võistluse järel selgitusi jagavale atleedile solgipange pähe tõmmata, sest sedasi saavutame ainult ühte – kõike seda kõrvalt vaatavad andekad noorsportlased ei julge ega taha enam tippu pürgimise ränkrasket rada jalge alla võttagi. Ja see tendents on juba alanud.