Märt Roosna: Eesti - Horvaatia 3:0. See oli legaalne kokkuleppemäng!

 (26)
Märt Roosna: Eesti - Horvaatia 3:0. See oli legaalne kokkuleppemäng!
Palgapäev: need fännid, kes ei olnud suurte kaotuste järel Eesti jalgpallikoondisse usku kaotanud, said nüüd emotsiooni vahetult kätte.Andres Putting

Kusjuures kokkulepe oli väga lihtne: Eesti mängijad olid eelnevalt omavahel kokku leppinud, et kõik annavad platsil endast 110 protsenti, horvaadid sellist kokkulepet sõlminud ei olnud.

Jalgpallis pole palju vaja, et tekitada vaimustust. Piisab tähtsusetus sõprusmängus tippmeeskonna võitmisest ja ühtäkki tundub, et kõik mured on ületatud ja mõõnad seljataha jäetud. Nii lihtne see tegelikult ei ole, aga just vaimustus ja emotsioon on see, millega sinna poole astuda. Sellist emotsiooni ei olnud jalgpallikoondis pakkunud kuus aastat.

Eesti 3:0 võiduga lõppenud sõprusmäng Horvaatia vastu oli algusest lõpuni kummaline. Kiire avavärava järel olin veendunud, et vihaseks aetud vastaste vastu ei suudeta lõpuni eduseisu hoida. Kohtumise veeredes selgus, et eelmisest 19 mängust vaid ühe kaotanud horvaadid ei saanudki väga vihaseks. Kuidagi uimane ja õige innuta oli see üritamine. Mängu 55. minutiks olin veendunud, et Eesti võidab. Vaat see oli vaatajana täiesti uus tunne. Tegutseti harvanähtava enesekindlusega, eriti paistsid silma mõlemad platsil käinud väravavahid Mihkel Aksalu ja Marko Meerits.

Horvaadid eksisid kolm korda oma poolel ning Siim Luts, Konstantin Vassiljev ja Sergei Zenjov näitasid maailmaklassist realiseerimisoskust. Ebareaalne! Kas see on kokkuleppemäng, küsisin iseendalt pooleldi alateadlikult. Kui üritasin seda mõtet korraks oma peas tõsiselt kaaluda, tundus see muidugi täiesti jabur ja heitsin kohe kõrvale. Aga lihtsalt vaatepilt nõudis mingit selgitust. Siis taipasin, et vastus on lihtsam. Nelja staarmängijata Horvaatia tuli Lillekülasse lihtsalt tavapärasest nõrgema motivatsiooniga ja sellest piisas. Kokkuleppemäng küll, aga sportlik kokkulepe – eestlased lihtsalt tahtsin võitu rohkem ja võtsidki selle.

Seotud lood:

Igal juhul aitäh, Horvaatia! Eesti koondisel oli sellist lubatud dopingut hädasti vaja. Eelmine aasta oli äärmiselt ebaõnnestunud ja kohati tundus, et mängud on juba ette peas kaotatud. Pärast läbi aegade ilusaimat sõprusmängu – vaielge mulle vastu – on Eestil hea minna vastu nö päris mängudele. Hädasti vajas sellist positiivset tõuget ka koondise toetaja, sest – mis seal salata – pärast 2011. aastal EM-valiksarjas play-off’i pääsemist muutus koondisemängude vaatamine vahepeal taas masohhistlikuks tegevuseks.

Kui täna oli staadionil 5000 inimest, siis ilmselt on päris palju neid, kes kahetsevad, et minemata jätsid ning kraamivad kapist sinisärgi välja. Veel paar-kolm sellist mängu ja siis võib tõesti isegi Aivar Pohlaku läbisurumisel 15000kohaliseks laiendataval Lilleküla staadioni ideel jumet olla. Tänasega võideti igal juhul palju fänne juurde ja tagasi.

Lõpetuseks: pilvedesse ei tohi tõusta, sest MM-valiksarja tabeliseis ei muutunud kriipsugi paremaks, kuid vaimustust ja võidurõõmu vutisõber endale täna keelata ei tohi. Nüüd tuleb hea emotsioon üle kanda valikmängudesse.