Ausalt öeldes oli minu poolest see teema juba maha maetud. Võrkpallikoondise loots Gheorghe Creţu oli reaktsiooni põhjendanud ja vabandanud ning mul puudub tõesti huvi kellegagi vägikaigast vedada.
Aga kuna üks võrkpalli podcast levitas tõele mitte vastavaid väiteid, siis hüva – räägime asjast. Ja ausalt.
Annan endale aru, et kindlasti ei ole see maailma kõige tähtsam teema, seega edasi lugemine toimub rangelt igaühe omal vastutusel.
Asi puudutab siis artiklit, mille ma avaldasin Delfis pärast Eesti koondise laupäevast kaotust Hollandilt. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, tutvuda saab sellega SIIN.
Esiteks on kahju, et nimetatud võrkpallisaates puudus seekord kolmas saatejuht Rivo Vesik, kes oli päev varem mulle isiklikult öelnud, et küsimus, mille Creţule esitasin ja mis vallandas ta reaktsiooni, oli tema arvates igati pädev ja asjakohane. Ja ta ei olnud sugugi ainuke, kellelt sellist tagasisidet sain.
Aga nüüd siis mu vastused kõlanud väidetele:
Väide number 1
Saatejuht Uku Rummi vihjas, et võib-olla Creţu ei rääkinud sugugi nii, ehk pani ajakirjanik talle ise muist sõnu suhu.
Minu vastus: kogu vestlus on lindis, võin selle vajadusel avaldada. Juures viibisid nii Õhtulehe reporter Karl Juhkami kui ka alaliidu meediatöötaja Mariel Gregor, kellelt käest võib samuti sõnade autentsust kontrollida.
Väide number 2
Saatejuht Karl Rinaldo: „Oleks Creţu käest sama küsimust küsinud keegi teine, näiteks kui mina küsisin poolfinaali järel, siis vastas ta väga viisakalt.”
Minu vastus: ei ole nõus, et tegu oleks ainult minu personaalküsimusega. Toon näite Kuldliiga eel toimunud pressikohtumiselt.
Ajakirjanik: „Kuna me ei saanud Hispaania mängu järel rääkida (Creţu lahkus kohe 0:3 kaotuse järel saalist ning alaliidu töötajal ei õnnestunud hoolimata ajakirjanike palvetest teda intervjuudeks tagasi kutsuda), siis esmalt uurin, kas olukord oli siis sinu jaoks veidi murettekitav või mitte?”
Creţu (ründavalt): „Mida sa tahad kuulda?”
Ajakirjanik: „Vabandust?”
Creţu: „Mida sa tahad kuulda?”
Ajakirjanik: „Teie vastust.”
Creţu: „Mida? Et kas ma muretsen või?”
Ajakirjanik: „Jah.”
Creţu: „Ei, ma ei ole mures. Okei, muid küsimusi?”
Küsija ei olnud mina, vaid Postimehe ajakirjanik Andres Vaher. Tema arvamust asjast saab lugeda SIIT. Minu arvates selline reporteri peedistamine on ebavajalik ning esitatud küsimus, arvestades alagrupiturniiri lõppu (kuivad kaotused Hollandilt ja Hispaanialt), oli ju omal kohal.
Väide nr 3
Rinaldo: see oli selline omavaheline jagelemine, antud ajakirjaniku ja Creţu suhted on halvad.
Minu vastus: mul on seda päris ausalt öeldes raske kommenteerida. Mina isiklikult kellegi peale solvunud ei ole, viha ei pea ja loodan, et koostöö jätkub mõistlikult. Aga kuhugi tuleb tõmmata piir, sestap otsustasin seekord Creţu reaktsiooni avaldada. Lõpuks ongi see minu töö: küsida ja kirja panna, peegeldada maailma nii nagu see on.
Olen ajakirjanikuna alati üritanud hoida suhteid allikatega professionaalsel tasemel ehk suhelda inimestega meeldivalt, visata ka nalja, kuid mitte muutuda liiga lähedaseks. Olen teistelt inimestelt kuulnud, et osad minu kirjutatud lood ei ole Creţule alati meeldinud, kuid isiklikult pole ma kirjutatu kohta tagasisidet saanud. Mina ise suhtun temasse kui inimesse hästi ja austan teda kui treenerit väga. See ei ole muutunud, ma aktsepteerin ta iseloomu eripärasid.
Ma ise arvan, et mu klapp temaga oligi mitu aastat väga hea. Korduvalt olen saanud kiita, et võrkpalli nii hingega kajastanud olen. Kui Eesti võitis 2016 esimest korda Euroopa liiga ja mind polnud finaalturniiril kohal, saatis Creţu mulle võitu tähistades karikast toreda pildi. Probleem tekkis siis, kui koondisest jäeti välja Keith Pupart ja Martti Juhkami. Kuna meediale saadetud pressiteates seda ühegi sõnaga ei selgitatud, siis helistasin treenerile, et aru saada, miks ta nii otsustas. See kahe aasta tagune intervjuu oli väga emotsionaalne ja minu arvates jäid need küsimused ikkagi õhku.
Kusjuures toona ma teadsin oodata, et Creţu reaktsioon tuleb nende küsimuste peale väga äge (jätsin palju emotsionaalseid lauseid kirja panemata) ja tema intervjueerimine ei olnud kindlasti meeldiv ülesanne. Aga kui nimekirja vaadates küsivad kõik võrkpallihuvilised, et miks neid kahte meest koondises pole, kui see on teema number üks, siis kuidas saab üks ajakirjanik jätta selle küsimuse esitamata ja süüdimatult lobiseda märksa vähem olulistel teemadel? Minu arust ei saagi. Mina vähemalt ei saa. Kui ajakirjanik loobub ägeda reaktsiooni kartuses oluliste teravate küsimuste esitamisest, pidades tähtsamaks häid isiklikke suhteid, siis ta devalveerub, ta väärtus ajakirjanikuna langeb kõvasti.
Kuna Rinaldo kommenteeris minu suhteid Creţuga, siis tuletan meelde, et tema töötas sel ajal Postimehes ja otsustas sel päeval Creţule mitte helistada. Ehkki ta on tunnistanud, et ei mõista sugugi Creţu otsust. Kui temalt hiljem uurisin, et miks ta siis ei küsinud kommentaari, siis viitas Rinaldo just sellele, et tahtis vältida Creţu tulist reaktsiooni. Minu nägemus ajakirjandusest on teistsugune.
Veel suhetest. Muide, huvitaval kombel selgitas Creţu mulle hiljem, et kasutas sellist sõnapruuki, kuna peab mind koondislastele väga lähedal seisvaks ja see on ta tavapärane familiaarne sõnakasutus gruppi kuuluvate inimestega hoolimata sellest, kas ta on vihane või rõõmus. Siinkohal võiks alaliit teha siiski selgitustööd, et ajakirjanik ei ole siiski grupi osa, sest vastasel juhul kaotaks ta objektiivsuse ja erapooletuse. Ja ma olen Creţule selgelt varem märku andnud, et sellised väljendid – sõltuvalt muidugi kontekstist – ületavad minu jaoks hea maitse piiri.
Väide nr 4
Creţu (intervjuus minule): sa ei peaks sõna võtma, kuna pole ekspert.
Minu vastust: põhimõtteliselt olen nõus. Ehkki olen võrkpalli kajastanud üle 13 aasta, ei ole ma päris sel tasemel asjatundja, et suudaksin kõikidest nüanssidest aru saada ja päriselt ala sees olevate inimestega võrdsetel alustel debateerida. Aga sedasi võttes ei tohikski ju ajakirjanik sportlasele küsimusi esitada või oma mõtteid esitada. Kui ta pole just seda ala tipptasemel harrastanud.
Ja mingil tasemel ekspert ma jällegi kindlasti olen, minu roll ongi just nimelt „tõlkida” seda väga keeruliste detailidega mängu võrkpallisõpradele ja selles vallas võiks mu pädevust pidada üsna piisavaks. Kui sa ikka aastaid käid mänge vaatamas ja vestled asjaosalistega, siis jääb ikka midagi külge ka.
Tuletan siinkohal meelde, et ma ei väitnud, et Creţu tegi Kuldliiga poolfinaalis Timo Tammemaad mitte kordagi kasutades vea, vaid küsisin, kas see „oli võib-olla viga”. Piisanuks vastusest: ei olnud viga, sest... Ja järgneks argumentatsioon.
Nüüd aga väite teine pool. Kui ajakirjanik pole ekspert võrkpalli vallas, siis järelikult ei ole ju ka sportlane ekspert ajakirjanduses. On ju loogiline? Ometi tundub, et ajakirjanduses on eksperdid kõik, kes on kunagi ajalehte käes hoidnud või veebist uudiseid sirvinud. Olgu peale. Las sõna olla vaba.
Ja üks oluline mõte lõpetuseks. Kui ma kuulen, et mõni ülikoolis ajakirjandust mitte õppinud reporter teatab uhkusega, et tema eesmärk number üks on olla sportlaste hea sõber ja alles seejärel ajakirjanik, siis on mul natuke kurb. Loomulikult on väga tore kõigile meeldida (kes ei tahaks?), aga vähemalt Tartu ülikoolis õpetati seda asja teistmoodi. Ajakirjanik peab vältima liiga lähedasi suhteid, sest vastasel juhul kaotab ta objektiivsuse ja erapooletuse. Temast saab mugav taskuajakirjanik, kes kraamitakse taskust välja, kui on juhtunud midagi positiivset, ja surutakse tagataskusse, kui oleks põhjust olla kriitiline. Soovitan siinkohal mõelda võrkpallist ja spordist laiemalt. Kas me kujutame ette, et mõni majandusreporter teataks, et ihkab olla eelkõige ärimeeste suur sõber, ja alles seejärel ajakirjanik. Või poliitikaajakirjanik seaks ajakirjaniku rollist tähtsamaks häid suhteid poliitikutega. Kuidas tundub?
***
Minu poolt on kirves igatahes maha maetud. Hoian alati Eesti võrkpallile pöialt, aga ei kavatse loobuda ka kriitilistest küsimustest, kui olukord seda nõuab.
