Maratonikommentaar: Aitäh, Raul Olle ja Priit Simson, ergutaval patsul on tõesti maagiline jõud!

 (4)
SEB Tallinna maraton
Tallinna maratoni 10 km start.Foto: Priit Simson

"Kui mul 30. kilomeetri juures raske hetk oli, karjusin Gerd Kanterile, et viska plaksu. Kui kätte sain, siis ohh, kuidas energiat tuli!" rääkis Lily Luik pärast Rio olümpia maratoni finišit.

Kujutasin ette, et tegemist oli vaid sõnakõlksu ja tänuavaldusega kettaheitjale toetuse eest, kuid pärast eilset hindan kaasaelajate ponnistusi hoopis teise pilguga.

Olgu kohe öeldud, et mina maratoni ei jooksnud, piirdusin kümne kilomeetriga. Sain elu esimesel maratoniüritusel ajaga 1:02 2150. koha. Olen enda üle uhke, sest treeningul olen jooksnud 1:18-ga. Sain kõvasti indu juurde edasi harjutada ja tuleval aastal alistub ühe tunni piir kohe kindlasti, ehk sünnib midagi ilusamatki, kui trenniisu vahepeal ei kao.

Mul oli rajal täpselt kaks rasket hetke - üks enne 7 km joogipunkti Kultuurikatla juures ja teine Viru ringil, kui finiš kauguses terendas, aga ikka piinavalt kaugel tundus. Esimesest raskest punktist aitas üle endine suusataja Raul Olle, kes jagas jooksjatele vett ja hüüdis tunnustavaid sõnu, teisest kolleeg Eesti Päevalehest, arvamustoimetaja Priit Simson, kes viskas trammipeatuse juures patsu. Kohe tuli uus energia sisse. Tänasin toetajaid värskete pikkade sammudega. Draamateatri ees lülitasi sisse teise käigu ja lippasin finiši poole enda ümber jooksnud inimestest konkurentsitult kõige kiiremini.

Super rada

Seotud lood:

Uus maratonirada on saanud juba kuhjaga kiidusõnu ja saab ka siit. Selle asemel, et Pirita tee sirge peal edasi-tagasi sõeluda, saadeti 10 km jooksjad Balti jaama, Kalamajja ja kultuurikilomeetrile - piirkonnad, mida ma ise autoga igal hommikul ja õhtul läbin. Trummisõu Kultuurikatlas oli tõesti vägev ja innustas sammu kiirendama. Puhkpilliorkester Põhja-Puiestee alguses - suured tänud teilegi! Kõik rajale ergutama toodud grupeeringud olid tublid.

Veidi puudust oli kaasaelajatest raja ääres, mida võib ka telepildi vahendusel näha, aga nendele, kes end hommikul vara õue ajasid, ei saa midagi ette heita. Korraks tuli pähe mõte, et karjuks: "Miks teid nii vähe on?" Aga need, kes tulid, pole ju milleski süüdi. Korraldajad võiksid lihtsalt mõelda, kuidas pealtvaatajaid rohkem kaasata. Tundub, et põhiaur on läinud osalejate ja stardiraha kogumisele.

Küsimus kaitseväele

Lust oli paar kilomeetrit kaasa joosta ajateenijatega, kelle tunneb ära siniste kaitseväe dresside järgi, ja nende "sõjaväejutte" kuulata. Aga neid oligi rajal vaid paar! Halloo, härrased ülemused! Sellistest üritustest osavõtt peaks olema ajateenijatele kohustuslik! Juulis 11-kuulist teenistust alustavatel meestel peaks veel käsil olema nn "noorteaeg". Linnalubasid nägime meie alles pärast kolme kuud. Kas tõesti istuvad sõdurpoisid ilusal nädalavahetusel kasarmus tagumikke laiaks ja küürivad peldikuid, selle asemel, et võiks pealinna tänavatel ühe tõsise trenni teha? Ausalt öeldes ei meenu enda ajastki, et keegi maratonil osalemist väga soosinud või isegi soovitanud oleks.

Järgmise jooksu teen 25. septembril Pirita Sügisjooksul. Tulge kaasa elama ja patsu andma!