Mait Riismani kommentaar: Spordireform Eesti moodi
Sel pidulikul üritusel, kus saab vanade sõprade ja tuttavatega veiniklaasi taga juttu ajada, võib-olla polekski midagi viga, kui meie spordipress parimate väljamõtlemisel oma pead järjekordselt halliks mõtlema ei peaks. Kas meie kuldne Kristjan devalveeruma ei hakka? Muusikas, kirjanduses ja kinos jäetakse tihti väärika kandidaadi puudumisel peapreemia välja andmata. Tunnistagem ausalt, ka spordis lootsime Riost enamat. Sõudmise lainetel loksuv Eesti spordielu jättis nelja aasta jooksul paadi taga veetava nooda oodatust tühjemaks. Aga kas midagi saigi teistmoodi olla kui õigusriigi tõeotsijaid kaks kuud enne Olümpiat hammastega end paragrahvi nii tugevasti kinni haakusid, et enne lahti ei lasknud, kui ohver presidenditoolist välja kangutati. Meie tüüpiline põhimõttekindlus - otsida tõde seal, kus see antud momendil tähtsust ei oma. Ei jätkunud kannatust oodata. Ainult spordil on oma tõde, oma jumal, kes kõike näeb ja karistab. Nii, et võib öelda, et hea veel, et niigi läks.
Aga see kõik oli eile. Täna on algamas uus ajastu, Sõõrumaa ajastu, nii kauaoodatud reformide ajastu, mis järgmisel Olümpial meie medalisaaki kindlasti peaks suurendama. Jätame austusest Seli meeskonna vastu ka Rio pronksi endisele meeskonnale ning vaatame, kuidas siis uus spordiepohh algab? Vutis saame kohe Bosnia käest 0:5 paki, meie suurlootus Kontaveit langeb esimestes ringides ja kossus topib Poola meile otsustavas mängus korvi sihukese hunniku, et isegi kodus teleri ees läheb hingamine raskemaks, rääkimata Tartu hallist, mida nüüd pikka aega õhutama peab. Ja ega nukral spordisõbral ei jäägi midagi rohkemat üle, kui internetis tuhnida, kas Klavan saab platsile või mitte.
„Neegreid on vähe“ istuvad korvpallitargad jälle maha ja raamatupidajad klõbistavad arvuteid, kui palju riigist raha veel välja peab vedama, et külavahemängudes endale rusikaga vastu rinda lüüa. Aga mis parata kui korvpalliliidu president käib pidevalt ninasarvikujahil, aga kui ta eluka ükskord kätte saab, küll tal siis jätkub aega ka rahvusmäng köie otsas kraavist välja tirida. Küll ikka mõned mehed oskavad igale poole jõuda, kandideerida.
Ühed, tegelinskid, pakuvad meile lohutuseks korvpalli asemel KHL-is hokit mängida. Näete, meil on juba nii tugev noorte mängijate baas, et kohalikel poistel pole edasi arenemiseks kusagil osaleda. Ja homme kattub Eestimaa kümnete ja sadade jäähallidega, kust sirguvad noored otse NHL-i põrutavad. „Põlva Montrealiks! Paide Edmontoniks!“ kuulutavad, ei tea kust välja ilmunud sporiedendajad nagu tegemist oleks Viimsi valla detailplaneeringuga. Jah, jälle see Ostapbenderlik ajudepesu New Vasjuki malepealinnalinnaks kuulutamisega. Ainult vabandust, kallid ärimehed: Mis tähega Euroopa divisjonis me täna mängime, või see ei omagi tähtsust? Hiina eksperiment, kus taoline meeskond ülejäägi põhimõttel kokku klopsiti, kogub tribüünidele kõige rohkem paarsada pealtvaatajat. Teleülekande rezhissöör ei tohi kaamerat tühjadele tribüünidele libistades eksida. Kas meid huvitaksid need teisejärgulised hooajatöölised, kellest keegi vaevalt kunagi isegi Eesti hümni hakkab kuulama? Kas ärimees viitsib oodata, enne kui 10 aasta pärast esimene eestlane selles klubis mängima hakkab? Vähemasti niipalju kulub tippsportlase kasvatamisele aega, mõnel spordialal rohkemgi.
Kui palju meil on olnud juba neid kampaaniaid, maaniaid, enne kui midagi tõeliselt valmis on saanud? Jalgpallimaania, korvpallimaania, kontaveidimaania, seimimaania, klavanimaania. Talve tulekuga algab kellymaania. Raske on paljudele seletada, et sõpruskohtumised erinevad ametlikest mängudest nagu maa ja taevas ja enamus spordialadel tõmbavad su aastatepikkustele tegemistele rasvase joone alla vaid Olümpiamängud, kui just tegemist pole tennise, jalgpalli või golfiga, mille lisamisest Olümpiamängude programmi ma üldse aru ei saa. Kõik muu on enesepettus, väärtuste devalvatsioon, mille börsihinda väikse rahvarvu taha pugemine kõrgemale ei tõsta. See halin juba hakkabki ära tüütama. Kutsemeisterlikkuse seisukohalt ja kriteeriumite ülesseadmisel passide kokkulugugemine tähtsust ei oma.
Millega siis see nii tüütuseni äraleierdatud teema Eesti spordi reformist on tänaseks lõppenud? Avan EOK kodulehe. Iga Täitevkomitee liige kureerib uues spordivalitsuses nüüdsest konkreetset spordiala. Niisama koosolekul pinki ei nühi enam keegi. Kes konkreetselt seob riigi kõrgeimast spordiorganisatsioonist EOK-st alaliiduga. Mind näiteks huvitab, kuidas M.Seim tegi neli aastat rasket trenni, sõitis üks päev enne võistlusi kohale, praktiliselt maailma teise otsa, nii öelda lennuki trapilt kohe spordisaali, aklimatiseerumata ja seal märkas, et tavalise Eleiko asemel ootas teda põrandal hoopis libe Hiina kang, mis tema sõrmedele ei sobinud. Seletus ise on juba professionaalselt naiivne. Kuhu küll treener ja Taltsid vaatasid? Aga tõstesporti kureerib EOK-s ei keegi muu, kui kergejõustiku olümpiavõitja E.Nool. Kas meie tõstelootuse põrumist saab nüüd temalt pärida?
Aga tõele au andes peab tunnistama, et ka meie sõudjad peavad oma pronksmedali eest kümnevõistluse olümpiavõitjale tänulikud olema kuna meie spordilegend kureerib EOK-s ka sõudmist. Siis ta võiks ju mitte ainult Mati Killingule sõudmist vaid ka mulle veepalli õpetada, mis küll kahjuks on Eestis ammu suletud. Edasi läheb nimekiri veelgi huvitamaks. Gerd Kanter õpetab nüüd Eestimaal kõiki õigesti vibu laskma. Õige mees, tugeva käevarrega, õigel kohal! Ei tea kas Jüriöö aastapäev hakkab kätte jõudma. Edasi siis Eesti mehed, nooled tupest välja! Kui Reet Hääl juhatab suusaliitu põhimõttel „mammi, anna pappi,“ siis sellest, kuidas Mati Alaver saab arendada bobisõitu, rulluisku ja skeletoni ma küll aru ei saa. Sel karmil spordialal vähemasti osavõtjate arvuga probleemi ei tohiks tekkida. Riigikogu liikmetele kiivrid pähe ja kõik 101 rahvasaadikut pärast järjekordset istungit Toompea nõlvadelt pea ees kelguga alla laskma! Snelli tiigilt võiks jää enne vaikselt lahti saagida, siis ei pea järgmist Eesti presidenti kolm vooru valima. Sportmängude rägastik on usaldatud Anne Reile jalgpalliliidust. Selles alaliidus on ju asjad nii hästi viimastel aastatel arenenud. Üks ala hästi korda seatud, anda asjalikule spordijuhile järgmine tööjärg ette. Ainult hirm tuleb nahka kui kujutad ette, kuidas kõik meie sportmängud, mis vahel ikka rõõmu ka teevad, langevad Eesti naiste jalgpalli tasemele. Seda paradoksaalset nimekirja, millest karikaturist saaks hea pildigalerii kokku, võiks pikendada. Ja kui kaua me seda spordireformi ootasime! Vahel jääb mulje nagu mingi paharett oleks öö jooksul Eesti spordijuhtide kabinettide ustel sildid ära vahetanud. Mäletan väiksest peas, kuidas ühes lasteraamatus olid loomadel valed toidukausid ette lükatud. Hunt näris porgandeid, jänes liha, lõvi limpsas mett ja karu põdraga, ma ei mäleta mida. Tragid lapsed pidid igaühele oma õige molli tagasi asetama. Ma arvan, et ka meil peaks iga täiskasvanud spordijuht oma molli valvama, iga kingsepp oma liistude juurde jääma. Praeguse spordijuhtimise struktuuri järgi peaksin ma muusikatarvete poodi minema, sealt viiuli ostma ja pakkuma end Neeme Järvi orkestrisse. Kohtumiseni Solarises!
