Tunnistagem ausalt, meie kaasaelamisinstinkt ei koosne ju ainult omadele pöidlahoidmisest vaid ka sellest, et meid pikka aega rõhunud idanaaber kaotaks. Selline juba on enamus eestlaste ajus tuikav alateadvus, väikerahva ajalooline paratamatus. Vabandan, kui ma eksin. Samas tahaksin öelda, et ma ei tea ühtegi tippsportlast, kes tunneks rahulolu oma peamise konkurendi eemalejäämisest. Hiljem on ju nii ebamugav tänaval selja taga kuulda sosistamist: „Mis võitja ta niisugune on, õiged tegijad polnudki kohal.“ Igatahes Jelena Issinbajeva hiljutine vihane väljaütlemine: „Kes ka Rios ei võidaks, jääb minu järel alati teiseks,“ leiab minu silmis poolehoidu. Vaid ette kujutada - alatine teine olümpiavõitja! Ei tahaks selles nahas olla.
Mäletan missugust nördimust tekitas paljudes 1980. aasta Moskva olümpia, mida USA boikoteeris. Rohkem sai mõeldud sellele kas sinust saab ikkagi tõeline Olümpiavõitja, kui olümpiakoondisesse pääsemisele. Need olid ajad, mil paljudel aladel oli Liidu koondisesse raskem sisse pääseda kui tulla olümpiavõitjaks. Meil veepallis õnneks vedas. Kõik tugevamad olid kohal: Ungari, Jugoslaavia, Liit, Itaalia, Hispaania. Veepall on puhteuroopalik mäng, seal ülelombipoisid palju kaasa ei räägi.
Mõni aasta tagasi toimus Solarise keskuses Eesti Spordi Kongress - pühamast püham üritus. Isegi riigi president tuli kohale, luges ette tervitussõnad. Kuulasin paberilt maha loetud kiidukõnet kui Eesti riigi iseseisvusdeklaratsiooni, sõnadeni : „ ...ja nüüd, kui meie sportlased on vabastatud Nõukogude Liidu inimlaboratooriumitest...“
Oot, oot, härra president, mis inimlaboratooriumitest te räägite? Ah, et ma ei olegi mingi ise midagi saavutanud olümpiavõitja vaid impeeriumi inimlaboratooriumis välja aretatud produkt. Ja Pikkuus on produkt, Tarmak ja Loor on produktid, ka Ants Antson ja Jaan Talts on biotehnoloogilisel meetodil välja aretatud katsejänesed ja embrüonaalse inimlabori kõige esimene õnnestunum tulemus Eesti jaoks on 1952. aasta olümpiavõitja Johannes Vanakotkas ise. Nemad ju võistlesid kõik Nõukogude Liidu koondises, kus ilma süstita perses võita ei saanud. Mis teist endist seal ikka sõltus. Selle jutu peale keeraksid paljud juba sellest ilmast lahkunud hauas teise külje, Kotkas vist kangutaks kirstu kaanegi lahti.