Raua tänava keskkoolis, kus ma käisin, peale minu klassis keegi rohkem sporti ei teinud. Klassikaaslased vaatasidki mu peale natuke viltu kui mul ükskord kolmandas tunnis väsimusest tukk peale tuli ja õpetaja märkuse tegi: „Mõni on tulnud kooli magama.“ Keda see huvitas, et varasel tunnil, kui teised lapsed alles magusalt sängis oma värvilisi unenägusid vaatasid, ootasin mina kell seitse hommikul pensionärist muttide seltsis juba „Kalevi“ basseini ukse taga. Siis poldud ujula veel õnneks maha müüdud ja sai hommikuse trenni ära teha. Paralleelklassis tegeles küll üks poiss kergejõustikuga, aga rohkem ma sporditegijatest tõesti ei mäleta. Ka Mulla tänava ja Kalamaja algkoolis, mis mu haridustee pingereas veel kirjas seisavad, keegi rohkem nii naiivselt oma energiat ei raisanud. Kalamajas mindi vahetunnis ikka peldikusse suitsu tegema, Raua tänaval, pärast tunde, üle tee asuvasse Pronksi õllekasse, lõunaste töömeeste kõrvale järjekorda sisse võtma. Ikkagi kindlam tunne meheks saamise instinkti realiseerimisel.
Üks spordimees saja õpilase kohta! Kas see pole vähe ja kas aastakümnete möödudes on midagi kardinaalselt muutunud? Jah, õllekad on tänavatelt küll ära koristatud, aga kas laste kehalise hariduse või õigemini öeldes harimatuse valdkonnas on meie koolide süsteemis toimunud pöörang? Kehalise kasvatuse tundi, eriti siis, kui veel midagi mängida sai, oodati nagu pidupäeva, milleta ma vaevalt üksteist aastat koolipingi nühkimist vastu oleksin pidanud. Ja nii ka teised poisid. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas mu pinginaaber, jäme turske sell, nelikümmend viis minutit, käed laua peal, õpetajale truult otsa jõudis vaadata. Minu rekord oli veerand tundi. Kahjuks oli kehalise kasvatuse tunde ainult kaks korda nädalas, hiljem keskkoolis vist üldse vaid üks. Kas me ise Eesti laste energiat välja ei sureta, kärbseid purkidesse ei püüa, et seejärel sadistliku naudinguga jälgida, kuidas surin vaikib, tiivad närbuvad ja kõik, mis nii elavalt tiirles, tasapisi vaikib ja sureb. Kui palju läheb spordi jaoks kaduma häid noori, potentsiaalseid medalimehi, tublisid tüdrukuid?