Mait Riisman on Eesti spordi järjekordne kummaline produkt, keda poleks tohtinud olla. Samal ajal on kaelkirjak kah kummaline, aga ta on olemas. Nagu eestlastest olümpiavõitjad kiiruisutamises ja naiste trekisõidus.

Kui tavaliselt peitub atleetide elulooraamatuis palju sporti ja vähe elu, siis seekord on vastupidi. Kusjuures Riismani sulg on autobiograafilist romaani kirjutades äärmiselt sujuvalt jooksnud. Kirjutada ta oskab. Oskas ka veepalli mängida, kusjuures paremini kui noorest peast eluga hakkama saada: mitu kirgast medalit läks lolluste nahka. Ikka oli vaja valel ajal viina võtta ja rääkida seda, mida Nõukogude Liidus avalikult ei räägitud.