Vastutusest kõrvalehiilimine

Nädala alguses ilmus Eesti Päevalehes lugu sellest, et Audentese spordigümnaasiumis õppivad noorsportlased on 17 aastat tagasi sõlmitud toiduraha fikseeriva lepingu tõttu näljas. Terve mõistus eeldab, et seda kuuldes hakkavad valitsus ja EOK lisaraha leidmiseks viivitamatult tegutsema. Tuhkagi!

Haridus- ja teadusministeerium pesi käed puhtaks väitega, et Audentese rahastust suurendati 100 000 euro võrra ja midagi rohkemat teha ei saa. Kuid ei mainitud, et tegelikult oli tegemist seni EOK kaudu liikunud rahaga, nii et päriselt rahastus ei suurenenud.

Kultuuriministeerium distantseeris end probleemist väitega, et Audentes ei kuulu nende ministeeriumi valitsemisalasse. Juriidiliselt on väide õige, aga unustatakse, et sport on nende kureerida.

EOK piirdus väitega, et neil raha pole ja ongi kõik. Tegelikult peaks just olümpiakomitee olema see, kes haarab Eesti sporti puudutavate probleemide lahendamiseks härjal sarvist. Paraku peljatakse sattuda nii-öelda spordikomitee rolli. Asjata – Eesti spordi juhtimine ja koos sellega ka probleemide lahendamine ongi nende peaülesanne.
Tartu Ülikooli korvpallimeeskond võitis tänavu Balti liiga pronksmedali.

Tobe, aga vajalik liiga

Korvpalli Balti liiga on üks kummaline moodustis. Läbi pika hooaja heitlevad meeskonnad selle nimel, et saada põhiturniiril võimalikult kõrge asetus, ent lõpuks jagavad kulda ja karda peamiselt need, kes tegelikult turniiril ei osalenudki, vaid kukkusid muudest rahvusvahelistest sarjadest varakult välja ja vaevlevad mängude vähesuse käes. Puudub loogika ja ka sportlik pinge.

Selleks et Balti liiga jääks ellu ja pakuks kellelegi mingitki huvi – iseenesest on Eesti klubidele Läti ja Leedu meeskondadega madistamine vajalik –, peaks see taas muutuma liigaks, kus kindlad meeskonnad mängivad läbi hooaja ja tase on ühtlane. Kasu oleks suurem, kui loodaks kaks divisjoni ning osa võtaksid ka vähemalt Eesti ja Läti parimad. Žalgirisest ei tasu unistada.