Maraton rahva rahaga?

Ajal, kui Eesti sport kiratseb ja raha napib, kogub elujõudu uus ala – raha nõudmine. Mossis on esmapilgul kõik: alates nendest, kes kultuuriministeeriumi müstiliselt hilise määruse täideviimisega ootamatult raha juurde saavad, ja lõpetades Tartu maratoni korraldajatega. Mõistagi on nimekiri veel märksa pikem.

Võidelda tuleb seega nii positiivse sõnumi toojaga – ehkki, jah, sõnum pidanuks tulema märksa varem – kui ka loodusjõududega. Valitsus on paha, et eraldas jalgpalluritele viis miljonit, kuid ei raatsi rahvasuusatajatele anda kaks-kolm korda rohkem. Igal aastal. Võib-olla. On, mis on, mina olen siiani igatahes arvanud, et tervisesportimise maksab kinni tervisesportlane ise, mitte me kõik. Aga Indrek Kelk & Co arvavad nähtavasti äraspidi.

Segane kossusupp

Kalev/Cramo on omadega upakil. Kaotused kaotusteks – mängu pole. Rock läbis eurosarja ühe alagrupi (üsna nõrga), teises (väga tugevas) jäi lootusetult jänni. Balti liiga turniiritabeli keskmike hulgas on meie klubide seis duellides Lätiga pigem trööstitu.

Kossurahvale pakub rõõmu aga uue hooaja Meistrite liiga ja põnevama kodufinaali lootus. Kogu selle sarjaga seotud ebamäärasuse puhul jääb arusaamatuks: mis õigupoolest – peale nime – muutub? Ka seni sai meister esmaõiguse meelepäraseim eurosari valida. Utreerides: kas on täiesti võimatu, et meister (ükspuha kes) eelistab nõrgemat võistlust ja sedaviisi satub Meistrite liigasse hoopis hõbeda saaja?

Balta uus tulemine

Ksenija Balta on vahva spordineiu. Siiras, emotsionaalne, visa. Viimaste aastate kannatuste ahelas siplemine tõstab tema olümpiale pääsu väärtust. Aga ärgem sattugem ekstaasi: 6.70 andnuks mulluses maailma välisedetabelis alles 35. koha, mullusel MM-il viinuks napilt-napilt tosina parema sekka. Loomulikult, see oli alles Balta esimene võistlus ja kindlasti tasub lisa oodata. Ent medalimäng käib seitsme meetri piiril.
Ksenija Balta