Kuidas noored liikuma panna: igale jõule on olemas vastujõud

 (1)
Tartu Jooksumaraton 2017 TILLUjooks
Tartu Jooksumaraton 2017 TILLUjooksFoto: Argo Ingver

Olles ise terve elu spordiga seotud, algselt maal jalgpalli mängides, hiljem juba üha tõsisemalt kuni tippspordini välja, olen alati pingutanud oma tervise heaks pigem rohkem kui vähem. Samuti on mul alati olnud võimalus süüa kodus tehtud sööki, mis on õpetanud mind väärtustama kvaliteetset toitu. Kuid olen läbinud põhi- ja keskkooli, hetkel õpin ülikoolis ja käin ringi avatud silmadega ning see, mida enda ümber näen, tekitab minus tõsist muret.

Jalutades tänaval, möödudes mänguväljakutest, külastades spordisaale või jälgides koolides toimuvat, riivab üha enam silma laste ning noorte lodevus, lausa ülekaalulisus. Eriti paneb mind imestama see, et ka spordisaalides kohtab väga palju ülekaalulisi noori. Muidugi on nemad juba astunud ühe suure sammu parema tervise suunas. Samas tekib küsimus, et kuidas on üldse jõutud sellisesse olukorda? Kuidas on võimalik, et 8-aastane kasvav organism on väga selgelt ülekaalus? Usun, et probleemi teadvustatakse täna rohkem kui kunagi varem, ometi näitab noorte ülekaalulisus pigem kasvamise märke.

Ülekaaluliste laste arv on kümne aasta jooksul Eesti Haigekassa andmetel peaaegu kahekordistunud. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni hinnangul vajab iga laps ja nooruk igapäevaselt vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega liikumisaktiivsust. Erinevad Eestis tehtud uuringud aga kinnitavad, et vähem kui 20% meie 11-15-aastastest kooliõpilastest tegelevad seitsmel päeval nädalas tund aega päevas mõõduka kehalise aktiivsusega.

Seotud lood:

Arvan, et probleemi põhjuseid ja neile lahendusi otsides võiks jaotada sihtgrupi kolmeks: eelkooliealised (0-7 eluaastat), lapsed/teismelised (8-14 eluaastat) ja noored (15-22). Järgnevalt püüan vaadata neid kolme vanusegruppi lähemalt ja pakkuda välja mõned lahendused. Tegemist on minu tähelepanekute ja arvamusega ning ma võin eksida, kuid annan oma parima, sest olukord ei luba enam vaikida.

Vanemad eeskujuks

Eelkooliealiste vanusegrupis on tegelikult lahendus kõige lihtsam, sest normaalsetes tingimustes on probleemi taga vanemad. Need samad inimesed, kes peaksid last ette valmistama ülejäänud eluks. Nad peaksid õpetama, mida süüa, kuidas süüa, kuna süüa. Nemad peaksid viima lapsi loodusesse, pakkuma neile esmatutvust spordiga ja õpetama liikuma. Paraku on väga paljudel juhtudel jäänud see tegemata. Mõnel juhul on vanemad juba ise ülekaalulised ja ei tegele iseendaga, rääkimata siis sellest, et võiksid lapsele õiget teeotsa näidata.

Paljud ütlevad, et neil on nii kiire – päeval ollakse tööl, õhtul koju tulles võetakse kuskilt kaasa kiirtoit ja pannakse lauale õhtusöögiks. Nädalavahetusel ollakse väsinud, teinekord sajab vihma ka ning õue ei jõutagi. Ma usun, et neid “vabandusi”, miks eelmainitud tegevusteks aega või tahet ei leita, suudab igaüks ise välja mõelda nii palju kui parasjagu vaja on. Mina ei ole lapsevanem, kuid teie, kes te olete, mõelge korraks, kas need põhjendused ikka kaaluvad üles teie lapse tervise ning füüsilise võimekuse? Ehk siis selle vanusegrupi probleemi lahendus peitub ainult teis, kallid lapsevanemad!

Rämpstoidu ahelais

Nüüd jõuame väidetavalt kõige keerulisema eani ehk teismeliste juurde. Ma arvan, et esimene mõte, mis enamustel kohe pähe tuleb, kui mõeldakse, miks selle vanusegrupi lapsed ei liigu, on nutitelefonid ja arvutid. Jah, olen nõus, nendega konkureerimine on ülimalt raske, isegi väidan, et võimatu. Ehk siis selle asemel, et kritiseerida laste nutisõltuvust, püüaks mõelda välja, kuidas sellega toime tulla. Kuid enne kui lahenduste pakkumiseni jõuan, tahan veel välja tuua mõned põhjused, mis lisaks vähesele liikumisele tekitavad selles eas kaaluprobleeme.

Teoorias peaks inimorganism selles kasvufaasis tarbima kõige rohkem energiat ja piltlikult öeldes ära põletama kõik, mis ahju lendab. Paraku siiski ainult teatud piirini. Eelmises lõigus mainitud probleemi põhjus kandub ka otseloomulikult edasi siia vanusegruppi. Sest erinevalt koolieelikutest on kooliealistel lastel tunduvalt rohkem iseseisvust, ringi liikumist ja tekib ka oma finantsiline võimekus. Loomulikult ma ei ütle, et burgerit ei tohi vahel süüa või, et Coca-Colat ei tohi üldse juua, kuid tarbimine peab jääma mõistuse piiresse. Selle mõistuse ja teadmiste, mis on vanemate poolt kodust kaasa antud!

Loe veel

Lisaks peaks ka riik väga kriitiliselt kooli toitlustuse üle vaatama ja just koguste mõttes. Mäletan väga hästi, kuidas teatud vanuses ei saanud ma mitte kunagi koolilõunast kõhtu täis, mis tähendas seda, et pidin kuskilt midagi juurde võtma. Kuna teismeline tahab väikse raha eest võimalikult palju saada, siis tuli ette olukordi, kus valik langes ebatervislikuma lahenduse kasuks.

Kehaline kasvatus vajab reformi

Mida võtta ette laste/teismelistega, et konkureerida nutisõltuvusega ja luua neil endil soov rohkem liikuda? Või vähemalt tekitada sunniviisiliselt olukord, kus liigutakse rohkem? Leian, et üks kõige efektiivsem lahendus oleks esiteks kehalise kasvatuse tundide arvu märkimisväärne suurendamine (praeguse kahe pealt näiteks kuueni nädalas). Samuti tuleb aine sisu ümber vaadata.

Arvan, et algklassides peaks keskenduma palju rohkem mängudele enne kui mingeid hindeid/võistlusi korraldama hakatakse. Kehaline kasvatus tuleb teha lõbusaks, et õpilastel ei tekiks soovi jätta riided koju. Alates kolmandast-neljandast klassist tuleks hakata õpetama erinevaid spordialasid, nende tehnikaid ja pakkuda võimalust võistlemiseks. Kindlasti tuleks alates kaheksandast-üheksandast klassist sisse tuua sporditeooria, mis annaks noortele teadmised, millega end terve ülejäänud elu heas sportlikus vormis hoida.

Füüsilise aktiivsuse suurendamisele lisaks soovitaks mina tuua ka õppekavasse toitumise õpetuse. Samm-sammult, alustades põhitõdedest kuni selleni, et noori õpetataks aru saama toidu kvaliteedist. Ma ei karda, et eelmainitud kaks lahendust kallutaksid kogu koolisüsteemi liialt spordikooli suunas. Tavaline toitumisõpetus peaks käima koolihariduse juurde selleks, et me kõik elaksime tervemat elu.

Tipp- ja harrastusspordi tasakaal

Lõpuks oleme jõudnud vanusegrupini, kuhu ka veel mina otsapidi kuulun ja selleks on noored – gümnaasiumiõpilased ja tudengid. Pean tunnistama, et noori liigub üha laienevates jõusaalides aina rohkem ja see on positiivne. Samas puuduvad suurel enamusel reaalsed teadmised, mida, kuidas ja miks teha, et asjal reaalne mõte sees oleks. Samamoodi kuuleb meeletul hulgal vabandusi, miks liikuda ei saa – küll sajab vihma, küll pole riideid, küll pole jaksu. Ma olen täiesti veendunud, et neid põhjendusi ei eksisteeriks, kui noortel oleks harjumused ja teadmised liikumisest. Liikumine ja sport peaksid tekitama naudingut ning rõõmu, mitte piina. Kui sinna juurde tuua veel teadlikum toitumine, siis olen kindel, et tulemus ei laseks end kaua oodata.

Kindlasti leidub eelmainitud ideedele rohkelt vastaseid ja tuuakse erinevaid põhjendusi/vabandusi, kuidas üht või teist lahendust pole võimalik rakendada. Võimalik, et ühe probleemina toodaks välja noortesse spordipisiku süstimise keerukust. Arvan, et see on koht, kus tuleb mängu tippsport ja Eesti sportlaste edulood. Tuleb leida tasakaal tippsporti ja harrastussporti panustamise vahel, sest usun, et suurema edu korral kanduks ka positiivne emotsioon noortele edasi. Iga noor vajab eeskuju, kelle poole vaadata ja kelle tulemuste poole pürgida. Olgu selleks Gerd Kanter, Usain Bolt, Anett Kontaveit, Ksenija Balta või LeBron James - nemad innustavad ja panevad edasi püüdlema. Sport on olnud algusest peale see, mis ühendab, mis annab energiat ja rõõmu.

Poliitikas kipuvad suurte summadega seotud otsused alati rohkelt aega võtma, kuid leian, et praegu on aeg tegutseda. Me peame kasutama jõulisi meetmeid ja kõik koos pingutama selle nimel, et Eesti rahva tervis, liikuvus ja kaal paraneksid. Sellega ei saa tegeleda homme või aasta pärast, me peame astuma esimesed sammud kohe, nüüd ja praegu!

Räägi kaasa: 11. augustil toimub Paides Arvamusfestivalil arutelu “Noored on hukas – liikuda või rasvuda?”