Ka teemakäsitlus: koduse KMLi pooltühjad saalid, intriigi puudumine ja huvi langus, on väga õige teemapüstitus. Isegi murrame selle üle pead. Ka tuleval kolmapäeval ilmuvas Basketballi ajakirjas vaeme sama asja.

Küll aga, püüdes lugeda Roosna artiklit, läks pilt nii kirjuks, et tekkis tunne nagu oleks putinistiga vaielnud. Õppisin kunagi ülikoolis loogikat, aga täna ei olnud sellest enam abi. Ühesõnaga ma väidan, et Roosna võttis ülimalt õige probleemi, kuid oskas selle oma vaatlustulemuste ja järeldustega muuta absurdseks. Vastukäivusi on selles nii palju.

Teemakäsitlus – koduse KMLi huvi langus, on ju õigustatud! Väga õige teema. Aga suures osas valed järeldused. Võtame kasvõi punkti number kolm („Oma noorte nappus“), mis otsesõnu räägib enda vastu. Noored lähevad ära, liiga muutus nõrgemaks. Liiga lahtus.

Meilt pole eales läinud tugevatesse välisklubidesse niipalju mängijaid kui viimasel kahel aastal! Nad ei ole läinud karjääri kuhugi lõpetama, vaid mängima kõige kõrgema sihiga – eesmärgiks NBA ja/või Euroliiga. See on üks viide artikli (käsitluse) ebaprofessionaalsusele. Koduse liiga valu ongi hetkel see, et Eestist sel hooajal on väljas rekordiline hulk mehi mängimas – ligi 30. See number on jõudsalt kasvanud ning me saame ennast vähemalt võrrelda naaberriikidega.

Kui võrrelda olukorda 6-7 aastat tagasi ja praegu, siis on ju pilt märksa helgem. Autor võiks mõista, et arenguhüpe ei sünni üleöö. Toona polnud midagi peale Kanguri ja noore Vene Leedus. Nüüd meil vähemasti on, mida oodata. Meie probleem on koduse liiga mudel, sportlik pinge, limiidid ning selle sünergiasse saamine Triobet BBLi ehk Balti liigaga. Kuidas mängida nii, et oleks kõigil huvitav?

Meil on tulevail aastail vähemalt kolm-neli mängijat NCAA I divisjonis (Kotsar, Nurger, Jurkatamm, Maidel on üks pakkumine laual). Meil on 10 (!) mängijat Itaalia Lega A kõrg- ja esiliiga süsteemis, meil on neli meest Hispaanias (üks Euroliiga Final4 jõudnud Vitoria Baskonias, teine Badalona Joventutis), üks (Kullamäe) pürib Saksamaal kõrgliigasse, üks noor koondislane (Laane) mängib kandvat rolli Kreekas. Matthias Tassi vastu tuntakse huvi Žalgirisest. Henri Drell (16) on Bambergi (Euroliiga 12. meeskond) noortesüsteemi parimaid tegijaid ning valiti just välisturniiri MVP-ks. 25-aastane Veideman kinnitab kanda Itaalias, võimalik et uuel hooajal aste kõrgemal.

Meil on vaieldamatult suure potentsiaaliga U18 koondis, kes mängib kodus suvisel EMil. Meil on samuti Euroopa 16 parema hulgas (A-div) U16 koondis, kes lõi mullu Poolas EMil näiteks Kreekat ja Saksamaad. See ja eelnev on tunnustus meie treeneritele!!

On suur hulk andekaid 15-16-aastaseid noori, kelle nimesid on veel vara nimetada, kuid kelle uus treenerite uus põlvkond (Vaido Rego, Indrek Reinbok, Marko Parkonen, Märt Raam, Raido Rebane, Gert Prants, Indrek Ruut, Rauno Pehka, Rait Käbin, Indrek Visnapuu, Tanel Einaste jmt) on Euroopas konkurentsivõimeliseks kujundanud. Meil on 13 nooremapoolset treenerit, kes on saanud FIBA treeneriprogrammi (kestab kolm aastat) läbimise eest kõrgeima FECC sertifikaadi. See annab parima võimaliku taseme Vanas Maailmas. Vana kooli treenereil seda ei ole meil.

Me oleme võitnud noorte seas viimase kahe aasta sees nii Leedut, Lätit, kui Soomet, Rootsist rääkimata. Noorteklasside Euroopa tippkoondisele Türgile kaotasime napilt. Kuus-seitse aastat tagasi saime neilt kõigilt peksa.

Mis puudutab koondisse tulemist suvel, siis on see üsna normaalne, et 33-34-aastased veteranid tõsiselt mõtlevad, kas koondisse tulla. Erinevalt jalgpallist on FIBA korraldanud valikturniire siiani suvel. Kuid alates järgmisest tsüklist on „aknad“ novembris, veebruaris ja juuni alguses - niisiis hooaja sees. Selle tulemusel näeme tõenäoliselt koondise eest peagi taas särki selga tõmbamas Kangurit, Taltsi, Tanel Sokku. Kuni teatepulga võtab uus põlvkond.

Mõelgem võrdluseks ka mulluse võrkpallisuve peale. Ka võrkpallurite leerist kostus tüdimust ja protesti, kui suvel liiga palju pidi laagerdama ja kodust eemal olema. Usun, et see tendents võib süveneda seoses maailmaliigaga.
Probleemid on meil võrkpalliga suuresti samad, sedagi arutasime hiljuti Karol Paasiga EVF-ist ja siin pole mõtet suur kiilu alade vahele lüüa. Ka vollesõbral Roosnal, mis siis et võrkpallil läheb hästi. Isegi kui tööd hästi teha, tuleb tõus ja järgneb mõõn. Kõik aastakäigud, isegi dekaadid, pole võrdsel tasemel. Nii ka korvpallis.

Eesti Korvpalliliit ei taha ausalt öeldes tegeleda sellega, et tõestada, mis me ei ole, või mis ei vasta tõele. Elu ise peaks need vastused andma, ajapikku. Ses mõttes on käesolev selgitamine justkui tarbetu. Kuid oleme seda ikkagi teinud, paraku.

Mis ei tähenda, nagu alguses sai mainitud, et meil probleeme ei ole. Kui korvpalliga kursis olev ajakirjanik tunneb ala, võiks võtta käsitleda paar valusat või olemuslikku teemat:

1. KMLi klubide püramiidid (kus on, kus ei ole?), noortetöö.
2. Klubide identiteet. Võime ja võimetus kaasata kogukonda, alates Cramost ja lõpetades väikekohtadega. (Sel hooajal loodi EKLi juurde noortetöö ja klubiarenduse, mille üheks peasuunaks on just töö, koolitused klubidega).
3. Treeningtöö kvaliteet ja selle erisuses kohtadel ja võrdluses heade näidetega mujal. Korvpalliõpetuse juhendmaterjal valmis ju alles mullu (200 lk).
4. Korvpallitreeneri staatus riigi silmis - treener ei ole pedagoog. Ta peab olema kas kehalise kasvatuse õpetaja või OÜ juhatuse liige.
5. Leida optimaalne liigamudel Eestis ja lahendus ka Balti liiga jaoks. Loobuda sellest oleks ju halb meile endale.

Kui need ei tundu eriliselt seksikad teemad, siis järelikult tegeleb ajakirjandus ainult pealmiste kihtidega ega kirjuta asjast, vaid mingist välisest virvendusest.

Tegu ei ole EKLi ametliku seisukohaga. Need on minu kui EKLi töötaja tähelepanekud, mõtted.

* Vastulause sündis nõnda, et Aldo Maksimov saatis Märt Roosnale esmalt erakirja. Seepeale küsis viimane, et kas Maksimov ei sooviks seda vormistada nö vastulauseks, sest diskussioon tuleb alale ainult kasuks.