Meil on vaieldamatult suure potentsiaaliga U18 koondis, kes mängib kodus suvisel EMil. Meil on samuti Euroopa 16 parema hulgas (A-div) U16 koondis, kes lõi mullu Poolas EMil näiteks Kreekat ja Saksamaad. See ja eelnev on tunnustus meie treeneritele!!
On suur hulk andekaid 15-16-aastaseid noori, kelle nimesid on veel vara nimetada, kuid kelle uus treenerite uus põlvkond (Vaido Rego, Indrek Reinbok, Marko Parkonen, Märt Raam, Raido Rebane, Gert Prants, Indrek Ruut, Rauno Pehka, Rait Käbin, Indrek Visnapuu, Tanel Einaste jmt) on Euroopas konkurentsivõimeliseks kujundanud. Meil on 13 nooremapoolset treenerit, kes on saanud FIBA treeneriprogrammi (kestab kolm aastat) läbimise eest kõrgeima FECC sertifikaadi. See annab parima võimaliku taseme Vanas Maailmas. Vana kooli treenereil seda ei ole meil.
Me oleme võitnud noorte seas viimase kahe aasta sees nii Leedut, Lätit, kui Soomet, Rootsist rääkimata. Noorteklasside Euroopa tippkoondisele Türgile kaotasime napilt. Kuus-seitse aastat tagasi saime neilt kõigilt peksa.
Mis puudutab koondisse tulemist suvel, siis on see üsna normaalne, et 33-34-aastased veteranid tõsiselt mõtlevad, kas koondisse tulla. Erinevalt jalgpallist on FIBA korraldanud valikturniire siiani suvel. Kuid alates järgmisest tsüklist on „aknad“ novembris, veebruaris ja juuni alguses - niisiis hooaja sees. Selle tulemusel näeme tõenäoliselt koondise eest peagi taas särki selga tõmbamas Kangurit, Taltsi, Tanel Sokku. Kuni teatepulga võtab uus põlvkond.
Mõelgem võrdluseks ka mulluse võrkpallisuve peale. Ka võrkpallurite leerist kostus tüdimust ja protesti, kui suvel liiga palju pidi laagerdama ja kodust eemal olema. Usun, et see tendents võib süveneda seoses maailmaliigaga.
Probleemid on meil võrkpalliga suuresti samad, sedagi arutasime hiljuti Karol Paasiga EVF-ist ja siin pole mõtet suur kiilu alade vahele lüüa. Ka vollesõbral Roosnal, mis siis et võrkpallil läheb hästi. Isegi kui tööd hästi teha, tuleb tõus ja järgneb mõõn. Kõik aastakäigud, isegi dekaadid, pole võrdsel tasemel. Nii ka korvpallis.