Lõppeva spordiaasta Kristjanite jagamisel ehk aasta sportlaste/treenerite autasustamisel sündis kaks suurt üllatust. Esiteks jäi Helen Nelis-Naukas treenerite arvestuses esikolmikust välja ning teiseks pidi tema õpilane Katrina Lehis leppima naiste seas teise kohaga.
Nelis-Naukas lubas seejärel sotsiaalmeedias, et sarnase valimissüsteemi jätkumisel (kus ei eristata rahva lemmikut ja parimat) kavatseb ta edaspidi aasta sportlaste autasustamise galat boikoteerida. Hiljem lisas ta veel, et edaspidi puudub tal suur motivatsioon Eestit esindada, kuna rahvale ei lähe nende tulemused lihtsalt korda. Veel mainis ta, et mullu aasta meessportlase valimisel Ott Tänakule alla vandunud Nikolai Novosjolov on boikoti juba varem välja kuulutanud.
Sellise käitumisega antakse selgelt märku, et vehklejate hinnangul on rahvas lihtsalt rumal ja nad ei tunne head asja ära. Säärane tegutsemine ja ähvardused ei too kindlasti vehklemist aga publikule lähemale.
Vehklemine on Eesti spordis üldse üks omapärane nähtus. Meil on olemas maailma absoluutsed tipud. Seda nii meeste kui ka naiste seas. Lisaks on tulemas ka heal tasemel järelkasvu. Pidevalt võidetakse tiitlivõistluste medaleid. Rahvani ei ole aga jõutud. Kui võidetakse tiitlivõistluste medaleid, siis korraks aplodeeritakse, kuid seejärel vajub kõik justkui unustuste hõlma.
Eestis toimub iga-aastaselt vehklejate tippturniir Tallinna Mõõk, kus lisaks meie parimatele on kohal ka maailma koorekiht. Tribüünidel istub samal ajal aga ainult paarsada pealtvaatajat. Tegemist on ilmselge märgiga, et ala ei ole suudetud spordisõbrani viia.
Kui jõuame ringiga taas aasta treeneri valimiseni, siis esikoha napsas seal võrkpallikoondise juhendaja Gheorghe Cretu. Just võrkpall on ala, millest tuleks vehklejatel õppida.
Alles hiljuti oli aeg, kus võrkpall laiematele massidele sisuliselt korda ei läinud. Käsipalliga koos oldi Eesti kolmas-neljas pallimäng. Ühel heal päeval hakkasid võrkpallis aga sihipärase töö tagajärjena saabuma tulemused. Sinna kõrvale tehti oskuslikult turundust ning nüüd on võrkpallikoondise kodumäng tõeline pidupäev, mis toob saalid rahvast täis.
Samamoodi peaks Tallinna Mõõk olema tõeline pidupäev, mis läheb Eesti spordiüldsusele korda. Reaalsuses on tegemist justkui mingi nurgataguse sündmusega.
Kindlasti ollakse mõnel pool endiselt harjunud, et fännid ja sponsorid peaksid kokku jooksma pelgalt heade tulemuste peale. Tänapäeval tahetakse juba midagi muud. Tahetakse olla osa protsessist ja tunda end edu osalisena.
Jagatavad Kristjanid on üks asi. Kindlasti ei ole nad maailma kõige tähtsamad auhinnad ning tiitlivõistlustel võidetud medalitele jäävad nad alla. Siiski on nad piisavalt tähtsad, et tekitada eelpool mainitud emotsioone. Kristjanitest tähtsam on see, et ala ümber oleks võimalikult suur kogukond. See tähendab sponsoreid ja ka järelkasvu. Kui teha nimetatud asjade nimel tööd, siis küll tulevad ka nii palju emotsioone tekitavad Kristjanid.
Seega ei ole mõtet ähvardada boikotiga. Vehklemisliidul tuleb teha tööd, et tuua enda ala rahvale lähemale. Praegu peetakse vehklemist mitmel pool väheke nurgataguseks tegevuseks, kus alaliidu sees pidevalt kakeldakse võimu pärast. Vehklemisliidul tasuks õppida võrkpalluritelt, kes suutsid heade tulemustega leida tee publiku südamesse. Vehklemisel on tulemused olemas. Nüüd on alaliidul aeg jalad kõhu alt välja võtta ja ala inimesteni viia.
***
Lõpuks tuleb ära mainida, et Eesti rahvas on olümpiamedalite usku. Neid saadakse harva ja neid osatakse seetõttu ka kõrgelt hinnata. Olümpial poodiumile kerinud sportlased on sangarid, kes jõuavad koheselt rahva südamesse ja püsivad seal kaua. Vehklejate koha pealt tuleb tõdeda, et nelja aasta suurimal spordipeol on neil poodiumile tõusmata. Kui rääkida eestlaste jaoks edukatest olümpiaaladest, siis tulevad inimestele reeglina meelde ikka kergejõustik, sõudmine, kreeka-rooma maadlus ning vana rasva pealt ka talisport (seda tänu murdmaasuusatamise kunagisele medalisajule). Seega on nende alade tegijad parimate valimisel juba justkui eelnevalt eelisseisus.
