Nelis-Naukas lubas seejärel sotsiaalmeedias, et sarnase valimissüsteemi jätkumisel (kus ei eristata rahva lemmikut ja parimat) kavatseb ta edaspidi aasta sportlaste autasustamise galat boikoteerida. Hiljem lisas ta veel, et edaspidi puudub tal suur motivatsioon Eestit esindada, kuna rahvale ei lähe nende tulemused lihtsalt korda. Veel mainis ta, et mullu aasta meessportlase valimisel Ott Tänakule alla vandunud Nikolai Novosjolov on boikoti juba varem välja kuulutanud.
Sellise käitumisega antakse selgelt märku, et vehklejate hinnangul on rahvas lihtsalt rumal ja nad ei tunne head asja ära. Säärane tegutsemine ja ähvardused ei too kindlasti vehklemist aga publikule lähemale.
Tallinna Mõõk tühjadele tribüünidele
Vehklemine on Eesti spordis üldse üks omapärane nähtus. Meil on olemas maailma absoluutsed tipud. Seda nii meeste kui ka naiste seas. Lisaks on tulemas ka heal tasemel järelkasvu. Pidevalt võidetakse tiitlivõistluste medaleid. Rahvani ei ole aga jõutud. Kui võidetakse tiitlivõistluste medaleid, siis korraks aplodeeritakse, kuid seejärel vajub kõik justkui unustuste hõlma.
Eestis toimub iga-aastaselt vehklejate tippturniir Tallinna Mõõk, kus lisaks meie parimatele on kohal ka maailma koorekiht. Tribüünidel istub samal ajal aga ainult paarsada pealtvaatajat. Tegemist on ilmselge märgiga, et ala ei ole suudetud spordisõbrani viia.
Kui jõuame ringiga taas aasta treeneri valimiseni, siis esikoha napsas seal võrkpallikoondise juhendaja Gheorghe Cretu. Just võrkpall on ala, millest tuleks vehklejatel õppida.
Alles hiljuti oli aeg, kus võrkpall laiematele massidele sisuliselt korda ei läinud. Käsipalliga koos oldi Eesti kolmas-neljas pallimäng. Ühel heal päeval hakkasid võrkpallis aga sihipärase töö tagajärjena saabuma tulemused. Sinna kõrvale tehti oskuslikult turundust ning nüüd on võrkpallikoondise kodumäng tõeline pidupäev, mis toob saalid rahvast täis.
Samamoodi peaks Tallinna Mõõk olema tõeline pidupäev, mis läheb Eesti spordiüldsusele korda. Reaalsuses on tegemist justkui mingi nurgataguse sündmusega.