Kommentaar: Mart Seim on kistud räpasesse mängu
Tõstmine on üks räpane spordiala. Mitte sellepärast, et kõik sportlased dopingut kasutaksid, vaid sellepärast, et dopingut kasutavad peaaegu kõik sportlased. Soovitan soojalt lugeda esmaspäevases Eesti Päevalehes ilmunud intervjuud Mart Seimiga, kus ta räägib avameelselt sellest, kuidas „töötab" dopingukontroll meie endistes vennasvabariikides Gruusias ja Armeenias, kust olid pärit kolm tõstjat neljast, kes Seimi EMil edestasid.
„Kontrolle peaks tegema kohalik antidoping, aga sellistes riikides see ei tööta. Näiteks Aafrikas ei tehtud mullu ühtegi võistlusvälist proovi, seepärast ongi egiptlased kõvad. Iraanis oli selline lugu, et WADA käis kohal, kuid lennujaamas võeti proovid ära ja öeldi, et vedelikke ei saa üle piiri viia."
Totrus, absurd, karjuv ülekohus! Tuleb vaid imetleda Seimi, kel jätkub kannatust, meelekindlust ja tahtejõudu, et sedavõrd ebavõrdsetes tingimustes endiselt üritada ja endiselt proovida. Mängida mängu, kus vastaste malelaual on etturite asemel lipud.
Tuletame meelde - 2008. aasta Pekingi olümpial on järeltestides põrunud juba 48 medalivõitjat, Londoni mängude osas on see näitaja hetkel 29, sealjuures suur osa nendest numbritest moodustavad just tõstjad. Seimi Rio olümpialt saadud seitsmes koht võib vabalt kümne aasta pärast medaliks muutuda. Samamoodi räägime ehk juba viie aasta pärast, et 2017. aastal tuli Mart Seim Splitis Euroopa meistriks.
Kui maikuus Rahvusvahelisele Tõstmisliidule uus president valitakse, on vähemalt Seimi hinnangul lootust, et dopingukütid hakkavad üles leidma ka neid sportlasi, kes said seni tegutseda segamatult. Loodame. Olukord tõstmises on praeguse seisuga aga nii hull, et üha sobivam tundub olevat aeg-ajalt ka mõne suure spordinina poolt välja käidav ettepanek: dopinguga vahelejäämine võiks tähendada sportlastele eluaegset võistluskeeldu. Once a cheater, always a cheater. Vähemalt tõstmises tundub, et muudmoodi on umbrohuga tulutu võidelda.
