Kommentaar: Kuldaväärt õppetund

 (9)
Anett Kontaveit veel Wimbledoni teisele nädalale asja polnud.
Anett Kontaveit veel Wimbledoni teisele nädalale asja polnud.Foto: REUTERS/SCANPIX

Anett Kontaveiti kaotust Caroline Wozniackile ei saa pidada muuks, kui kooliraha maksmiseks.

Loe ekspertide arvamust või säutse Twitteris, kõik ütlevad üht: Wozniacki sai võidu helde kingitusena. Nii oligi.

Seisuni 5 : 4 teises setis polnud kahtlustki, kumb peale jääb. Kontaveit domineeris algusest peale, servides võidule läks veel 30 : 0 juhtimagi, kuid siis lagunes mäng. Keegi röögatas löögi hetkel häirivalt ja nii edasi, kuid see polnud kaotuse põhjus.

Kontaveit muutus ühtäkki pehmeks. Üliagressiivsusest polnud enam õhkugi. Servist kadus jõud, löökidest samuti – ju ta arvas, et võit tuleb ka ilma selleta. Ei tulnud.

Kontaveit mängis tavatennist ja see oli vesi Wozniacki veskile. Ta jõudis vasatata jõuetutele löökidele, olgu need nii täpsed kui tahes. Wozniacki pani pisut juurde, Kontaveit andis omakorda ära ja osad olidki vahetunud.

Ühesõnaga, Kontaveiti vaim ei pidanud otsustaval hetkel vastu ja ta ei suutnud mustast august välja tulla. Kurb, aga nüüd tuleb juhtunut põhjalikult analüüsida ja järeldused teha. Mis peas juhtus? Miks üks röögatus sedavõrd häiris? Kas tekkis lootus, et mängu pole vaja võita, küll vastane kaotab? Kas luhtunud võimalustele mõtlemine võttis masti lõplikult maha?

Kõike seda tuleb tulevikus ette veel mitu korda. Keegi karjub, vastane võidab ootamatult geimi, mille pidanuks kaotama, kohtunik eksib… Kõik see on tennise osa ega tohiks tappa vaimu. Loodetavasti sai Kontaveit kuldaväärt õppetunni.