KOMMENTAAR: Kolm küsimust seisukohtade osas kannapöördeid tegevale Ott Järvelale

Õhtulehe sporditoimetuse juhi Ott Järvale seisukohad on vastuolulised. Ühest küljest teatab ta, et tippsport ei tohiks olla Eesti riigi prioriteediks, teisalt kiidab takka valitsuse otsusele eraldada Lilleküla staadionile lisatribüünide paigutamiseks ja muudeks töödeks viis miljonit eurot.

Tänases Õhtulehes avaldas Järvela arvamusloo „Tippsport ei tohi olla riiklik prioriteet“, kus asub vastu vaidlema olümpia järel kõlanud arvamustele, et kultuuriministeeriumis vaeslapse ossa jäänud atleete tuleks senisest tõhusamalt toetada.

„Puudub igasugune põhjus tippsporti olümpiamedalite nimel lennukilt riiklikku raha külvata. See komme käib käsikäes hirmuõhkkonnaga ja on tõesti omane totalitaarsetele riikidele,“ arutleb Järvela ja tsiteerib ilmselge heldimusega endise peaministri Andrus Ansipi kurikuulsaid sõnu: „Sport ei pea olema riigi sport, üle maailma on spordi toetamine eraettevõtete asi, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus.“

Mõistagi valitseb Eestis arvamusvabadus. Imestama paneb vaid see, et vähem kui aasta eest oli Järvela toetaval seisukohal, kui valitsus otsustas eraldada Lilleküla staadioni välja ehitamiseks (eelkõige 5000 lisatribüüni paigaldamiseks) viis miljonit eurot. „Tegus alaliit väärib suure ja vägeva projekti puhul riigi tuge,“ mõtiskles Järvela toona ja avaldas lootust, et 2018. aastaks kavandatud Euroopa superkarika finaal on Eestile maailmas kõva reklaam.

Selline loogika paneb kukalt kratsima. Kui suunad raha Eesti tippsporti – halb. Kui ehitad siiani paari-kolme aasta jooksul keskmiselt vaid korra täielikult täitunud Lilleküla staadioni 15 000 pealtvaatajale kõlblikuks, nii et seal saavad välisriikide klubid pidada ühe jalgpallimaailmas mitte väga kõrgelt hinnatud mängu – hea.

Mul on Järvelale kolm küsimust.

Küsimus nr 1: Kas sa ise tõesti ei näe vastuolu oma seisukohtade vahel?

Küsimus nr 2: Kas su arvamused võib lühidalt ka nii kokku võtta, et jalgpalli on mõistlik riigi raha suunata, olümpiaaladesse aga mitte?

Küsimus nr 3: Alates millisest hetkest muutub sinu hinnangul tippspordi või ükskõik mis muu valdkonna toetamine riiklikuks prioriteediks?

Viimasele küsimusele vastamiseks pakun ka pidepunkte. Sõna „prioriteet“ tähendab eesti keeles „esmatähtis asi, esimus, esmaülesanne“. Mullu jõudis eri kanaleid pidi sporti kokku veidi vähem kui 14 miljonit riigi raha. See oli 6,7 protsenti kultuuriministeeriumi eelarvest ja 0,16 protsenti Eesti riigi eelarvest. Võrdluseks riigi tänavused toetused mõnedele kultuuriasutustele: Eesti Kunstimuuseum 6,2 miljonit, Eesti Meremuuseum 5,5 miljonit, Eesti Rahva Muuseum 4,8 miljonit, Eesti Kontsert SA 4,6 miljonit, ERSO SA 2,5 miljonit, teater Vanemuine 5,6 miljonit, Ugala teater 3,8 miljonit, Eesti Draamateater 2,2 miljonit, Rahvusooper Estonia 8,5 miljonit, Eesti Rahvusringhääling 29,9 miljonit, Rahvusraamatukogu 5,8 miljonit…

Kindlasti ei taha ma öelda, et mainitud asutused ei peaks riigilt raha saama. Lihtsalt selle loetelu valguses puudub igasugune alus Järvela hirmul, et sport laiemalt või tippsport kitsamalt oleks või võiks lähitulevikus muutuda Eesti riigi prioriteediks.