KOMMENTAAR: Frank Liivaku üle on siiralt hea meel!

 (6)
Eesti vs Andorra jalgpall
Frank Liivak (nr 9) võis eile platsilt lahkuda rind kummis.Foto: Hendrik Osula

Eesti jalgpallipublik jättis eile hüvasti Joel Lindperega, kuid vanameistrist rohkem hea meel on mul hoopis "punni pealt ära saanud" Frank Liivaku üle.

19-aastasel ründajal on viimasel ajal vaenlasi olnud rohkem kui sõpru. Tunnistan ka ise, et Liivaku Napoli akadeemiast lahkumine Hispaania tugevuselt neljandasse liigasse tegi kergelt skeptiliseks. Ütles ta ju ära maailma tipptasemel treeningtingimustest ning treenis tihti koos meestega nagu Pepe Reina, Gonzalo Higuain, Marek Hamsik, Jose Callejon. Põhimeeskonna treeningut viis läbi Rafael Benitez.

Siis tuleb aga uudis, et uueks hüppelauaks suurde jalgpalli saab Hispaania klubi Alcobendas. Polnud sellisest kuulnudki! Ainsaks lohutuseks oli fakt, et Tercera liigas mängib veel Madridi Atletico ja Rayo Vallecano duubel.

Kui nägin silmanurgast - sest olin juba hõivatud Delfi uudise vormistamisega - , et Andorra mängu viimase värava järel viskas näpu taeva poole Liivak, olin noormehe üle siiralt õnnelik. Saada jalg valgeks juba oma viiendas koondisemängus on vinge asi. Eriti ajal, kui paljud olid temasse juba usku kaotamas. "Ah, eks ta üks Eesti liiga tasemel ründaja on!" mühatasid mõned vutifännid.

Debüütvärav - ja veel väga ilus värav - annab lootust ja usku, et Liivak hakkab nüüd tihedamini Magnus Pehrssoni käe all mänguaega saama ning vastaste väravavõrku sahistama.

Kui viimasel ajal on sagedaseks muutunud Liivaku intervjuud, kus leheneegrite ainus küsimus on "Millal sa lõpuks sealt mudaliigast minema saad?", siis eile võis mees naerulsui vastata klassikalisele küsimusele "Mis tunne on, kui värav lõpuks löödud?".

Tuult tiibadesse!