KOMMENTAAR: EOK presidendi saaga ehk rahvamäng Seli pea Partsi munade vastu

 (14)
Mait Riisman
Foto: Vallo Kruuser

Neli aastat tagasi ristisin ma etenduse Karabass Karabassi nukuteatriks, kuhu uudishimulik Buratino nina ukse vahelt sisse pistis. Millega kõik lõpes, on hästi teada. Aga mis sellest muutus Eesti spordielus?

Kired kuumenevad. Vaata veel, et spordialade vahel varsti raha peale löömaks ei lähe. Seekordne rahvamäng trükiti müürilehele nimetuse all "Seli pea Partsi munade vastu." Paistab, et lavale tuleb kirevam trupp esinejaid. Poliitikud, ärimehed, spordimehed, jutumehed ja niisama nalja- ja pullimehed. Isegi üks tõeline näitleja on professionaalsuse mõttes end kavalehel üles andnud. Et tükk tõesem välja näeks. Näete, kui palju meil tekib kohe sporti läbi ja lõhki tundvaid inimesi, kui Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendivalimised välja kuulutatakse! Kellena ma ennast selles lõbusas seltskonnas näeks? Eesriiet ette tõmbava lavatöölisena? Ei, praeguse valimissüsteemi juures, kus kandidaat peaks minema alandlikult 22-e (või palju neid füüsilisi eluaegseid isandaid on, ma täpselt ei teagi) EOK liikme jutule, seletama, et just tema on see Eesti spordi truu sulane, aga mitte ülikonnas kätt suruv härrasmees, seejärel maameestele augu pähe rääkima ja lõpuks mitteolümpiaalade alaliitudele raha lubama, mida nad kunagi muidugi ei saa, kahtlen ma oma kandidatuuri ülesriputamise vajaduses. Juba moraalsest seisukohast.

Seotud lood:

Iseasi, kui tekib grupp Eesti sporti tõsiselt reformeerida soovivaid inimesi, kelle huvide eest ma oleksin lõukoera kombel valmis seisma. Praeguste kandidaatide sõnumid on üllatavalt lihtsad, alates "andke paar milli riigi eelarvest EOK-le juurde, küll mina seda jagada oskan," lõpetades "ma võin ka Brüsselist Eesti sporti juhtida." Ja tõesti, ega siis eestlased ise oma riiki ei juhi, ja nüüd ta tahate veel rääkida spordist. Asja võiks ju teatrinaljana võtta, kui ta loomus nii kurb poleks. Kõik kuulavad vagusi seda haiget juttu ja keegi vastu ei haugu. Või siis vastupidi. Koerad teekõrval hauguvad, Eesti spordikaravan veereb edasi.

Küsin: "Võib-olla me ei vajagi EOK presidenti, töökat, arukat, kogemustega isiksust, kes sportlase igapäevavalude kõrval varavalgest hilisõhtuni seisaks, kes Steinbocki maja korteriühistu hoovi klähvivad ajakirjanikud lahti laseks, et Toompea taevaelanikud öösiti magada ei saaks." Näe, jälle see spordipeni haugub. Miks talle suukorvi pähe ei panda? Mis spordi reformist me räägime? Paneme selle asemel mõne mehe valitsusest aastalõpu aruandes kõnet pidama, parimatele naeratades kätt suruma. Ja asi ants! Ei tohi unustada vana tõde: "Olla tuleb seal, kus medaleid kaela riputatakse, aga mitte seal, kus nende eest higi valatakse." Nii, et nüüd peaks kõigile selge olema, miks Seli alt saetud presidenditoolile hakatakse nii kiiresti uusi puujalgu alla sättima.