Asjaosalised ärgu võtku seda kui kibedat etteheidet, vaid kui heatahtlikku hoiatust. Eks ülesanne ongi raske. Kes ikka tahab minna kaotama ja etendada turniiritabelis peksupoisi rolli? Igaüks tahaks ju trügida medalimängu, šampusepudeliga vehkida ja litrisajus käed taeva poole visata. Siin peitubki lõks. Piiri tagant üha rohkem abikäsi palgates võib juhtuda, et võidud lähevad inimestele üha vähem korda, isegi vähem kui kaotused.

Inimesed tahavad eelkõige näha, kuidas läheb Eesti sportlastel. Tartu Ülikooli kossumeeskonna muutmise ümber oli palju valulist kisa-kära, tegelikult on praegune noortele eestlastele võimalust pakkuv tiim väga sümpaatne. Sest me oleme eestlased ja tahame näha eestlasi platsil tegutsemas. Käsi püsti, kes viitsib otseülekannet edasi vaadata, kui vigastatud Ragnar Klavar ei saa Cagliari Calcio eest mängida? Või kes hoiab endiselt pöialt Trentino võrkpallimeeskonnale tänavu, kui Renee Teppan on saapamaalt sääred teinud? Huvi kestab nii kaua, kuni rahvuskaaslane on mängus.

Kuskilt jookseb piir