Aivar Kuusmaa ütles hiljuti, et Kalev/Cramo pole noorele korvpallurile arenguks õige koht. Meeskond reisib palju ning seepärast on treeninguteks vähem aega, kui arenevale korvpallurile vajalik. Selle nurga alt vaadates on 18-aastase Matthias Tassi soov Kalevist lahkuda mõistetav, sest olgem ausad, Eesti esiklubi pole järelkasvu arendamise huvides siiani kuigi tõhusaid samme astunud.
Oma süsteemi puudumine ongi Kalevi kõige nõrgem koht. Arvestades koormust, on selge, et meeskonnas peab olema vähemalt 13 või 14 mängijat ja vajaliku mängukoormuse tagamiseks peaks olema ka oma korralik duubelmeeskond, kus needsamad noored saaksid esindusmeeskonnast välja jäädes heal tasemel treenida ja mängida. Duublisse peaksid kuuluma vaid need, kes tõesti tahavad Kalevisse jõuda.
Mõneti võib Tassi olukorras süüdistada Alar Varrakut. Tänaseks Kalevi peatreeneri kohalt lahkunud Varrakul nappis julgust tulevikulootuseks tituleeritud noormeest Ühisliigas kasutada. Ilmselt sundis võidukohustuse paine Varrakut taganema ka väidetavast kokkuleppest Tassi mänguminutite kohta.
Nüüd on aga Kalevi peatreener leedulane Donaldas Kairys ja Tassil oleks justkui ideaalne võimalus end eelarvamusteta välistreeneri ees tõestada. Kui oled väärt, küll tulevad ka mänguminutid! Kairys ongi ütelnud, et vähemalt koduses liigas oleks Tassil meeskonnas selge roll. Paraku lõppes eilne Kalevi ja Tassi esindajate kohtumine tulemuseta. Mängija Kalevis jätkamise või lahkumise pall on nüüd korvpalliliidu käes.
Kahju, sest noort mängumeest ümbritsevate inimeste omavahelised antipaatiad ning eeldused ja kartused tuleks kõrvale jätta. Keskenduma peaks ainult sellele, mis arenguks parim. On suur vahe, kas treenida koos Cedric Simmonsi ja Kristjan Kanguri või Toomas Raadiku ja Rain Koortiga. See on suur pluss Kalevi kasuks ja kaalub üles ka võimaliku suurema mänguaja TTÜ-s. Mugavustsooni põgenemise asemel tuleks hoopis kasutada võimalust, panna end proovile Leedu kooliga treeneri juures.
