Jaan Martinson | Hull maailm: spordipäeval tuleb joosta kinnisilmi, sest muidu nähakse, kes jääb viimaseks

 (58)
Heategevusjooks Kuressaares
Heategevusjooks KuressaaresFoto: Irina Mägi

Maailm on lõplikult ära pööramas ning kohati tahaks hõigata kunagist lillelaste hüüdlauset: „Peatage planeet, ma tahaks maha minna.”

Täna kuulutas õiguskantsler Ülle Madise, et kooli spordipäeva tulemusi ei tuleks avaldada. „Laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust. Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks,” sõnas Madise. „Kuna spordipäev on kehalise kasvatuse osa, tuleks spordipäeva tulemuste avaldamisse suhtuda samamoodi nagu ülejäänud õppetöö tulemuste avaldamisse.”

Et siis mis mõttes? Laps on rüganud kõvasti trenni, saab kirja vägeva tulemuse, püstitab ehk kooli rekordigi, kuid selle asemel, et talle diplom pihku anda ja nimi autahvlile kinnitada, vaikime selle maha. Ühesõnaga tõmbame uhkust tundvale rüblikule vee peale.

Madise küll tõdes, et oluline on õpilaste edusamme tunnustada, mistap võiks kool leida võimaluse tunnustada spordipäeva parimaid. Ent kas need pole siis isikuandmed? Ja võib-olla on teise koha saanud laps pettunud, et ei võitnud?

Kusjuures Miina Härma gümnaasiumi pikaajaline direktor Ene Tannberg vaidles Madisele vastu ja arvas, et: „Kooli spordipäev ei ole aga selline ettevõtmine, mille tulemusi peaks näiteks koolis stendil või Facebookis presenteerima.”

Seotud lood:

Samas möönab Tannberg, et üksteise sooritust tegelikult nähakse. Mida teha? Äkki tõmbaks kaugushüppekasti ümber suure telgi? Ja kui joostakse või palli visatakse, siis peavad ülejäänud selja keerama. Aga oot... Jooksjad ju näevad, kes viimaseks jääb, seega tuleks lipata silmad kinni.

Samas kui laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust, siis ei tohiks ju keegi ka aineolümpiaadidel osaleda, sest kõik saaksid teada – näe, see on oivik, õpib hästi. Mõnes spordiklassis antakse säärasele „professorile” äkki kere peale.

Huvitav, kuidas suutsid eelnevad põlvkonnad üles kasvada ja ellu jääda, kui võistluste protokollid olid avalikud, samas ka pahateod ja kehva õppeedukuse tõttu istumajätmised – kõik käskkirjad pandi ju avalikult teadetetahvlile?

Või äkki tutvustaks juba lastele reaalset maailma? Muidu nad äkki ei mõista, et kes teeb trenni, hüppab rohkem kaugust ja parem õppur saab ka paremaid hindeid. Päriselus, muide, on nii, et töö toob tulemuse.