EOK on poliitikute käitumise üle nördinud. Sukles: mind lõi see pahviks
Eesti olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles tunneb, et kõik riigiisad pole endale piisavalt teadvustanud liikumise ja spordi olulisust. Talle jääb arusaamatuks, miks ei toetatud liikumispäeva ideed, küll aga on roheline tuli antud omavalitsuspäevale.
Siim Sukles, Eesti olümpiakomitee tegi riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku nimetada septembrikuu viimane reede riikliku tähtpäevana liikumispäevaks. Mida selle ettepaneku peale teile vastatati?
See oli igati tore ja lugemist vääriv vastus. Olles olnud ka riigiametis 12 aastat, pidin ikka kaks korda lugema, et aru saada, mida kultuurikomisjon kirjaga öelda tahtis. Kokkuvõtvalt võis välja lugeda, et sellise päevale kaalukuse ja tähenduse juurdeandmine ole oluline, tähistage ise, kui tahate. Natuke kentsakas vastus komisjonilt, kes peaks kõrgemal tasandil tegelema ka spordi probleemidega ning muretsema selle eest, et meie rahvas liiguks ning oleks tervem.
Kuuldavasti on sündimas uus tähtpäev, 1. oktoobril hakatakse tähistama omavalitsuspäeva. Mida näitavad sellised valikud poliitikute prioriteetide kohta?
Meie kirja vastuse valguses lõi see ettepanek KOV päeva lisamiseks mind ausalt öeldes pahviks. Saan aru, et on tulemas valimised järgmise aasta märtsis, aga kui valikul on liikumine ja kümned tuhanded harrastaja või abstraktne KOV päev? Kummaline, väga kummaline. Aga tundub, et hakkab levima arusaam, et te seal spordis saate isegi hästi hakkama, teilt hääli ka ei tule, eks pusserdage omaette. Eks me teemegi ise edasi, lihtsalt kahju, et riigikogu tasandil oleks saanud liikumispäeva nimetamisega teha suuremat teavitustööd kõikide elanikegruppide hulgas.
Eesmärgiks on, et iga elanik liiguks natukenegi, kohti, kus liikuda on ju aastate jooksul rajatud tuhandeid. Ka saaks selle päevaga tähelepanu tõmmata võimalustele ja probleemidele, mis on meil liikumisega seotud. Olümpiakomitee eemärgiks on, et kõik saaks tehtud need hiiglapikad ja rasked sammud, mis on tugitooli ja välisukse vahel. Teistpidi on aga valituse ja ministeeriumite tasandil jälle spordivaldkonnas aastate parim koostöö ning teineteisemõistmine olemas.
Sport pole Eestis riigis minu hinnangul mingi prioriteet, liikumine samuti mitte. Aga tervishoid oleks justkui oluline teema. Miks otsustajad ei saa aru, et odavam oleks terviseprobleeme ennetada, muutes rahva aktiivsemaks?
Oleme olümpiakomitee poolt teinud ettepaneku, et haigekaasa eelarvest võiks minna kõigest üks protsent ennetustegevuseks, mitte vaid tagajärgedega tegelemiseks ehk hilisema ravi tasumiseks. Mõeldes sellele, kui palju lisandub igal aastal ravikulude katmiseks ressurssi, siis vaid pisikese osa suunamine liikumisharrastusse päästaks aastate pärast hulga raha. Eks ütlevad ka uuringud, et tervisesse investeeritud 1 euro päästab hilisemast ravikulust 8 eurot. Tundub mõistlik.
