EM-finaalturniirita jäämine pole draama. Keskenduda tuleb päris probleemidele
Korvpalliliidu juhid tegid 2021. aasta EM-finaalturniiri alagrupi Tallinna toomiseks ära suure töö. Vähimatki kahtlust pole ka selles, et Eesti suutnuks ürituse korraldada väga kõrgel tasemel. Ilmselt olnuks see ka majanduslikult kasulik või vähemalt oleks riigi poolt lubatud toetusmiljonid tagasi teenitud. Mis veel? Korvpall oleks saanud ajutiselt juurde populaarsust, kuid turniiri lõppemisega saabunuks kiiresti argipäev, kus vaid suurvõistluse huvilised oleksid saalist taas kadunud. Muidugi ka see, et Eesti koondis oleks igal juhul saanud mängida finaalturniiril.
See kõik on tore, kuid ikkagi ei maksa finaalturniiri korraldusõiguseta jäämist üle dramatiseerida. Eesti on väike, Eesti korvpall on väike ja Eesti korvpalliliit on organisatsioonina väike. See pole absoluutne tõde, kuid valitses oht, et EM-finaalturniiri korraldamine suunanuks alaliidu fookuse kõige tähtsamatelt eesmärkidelt kõrvale.
Jalgpalli õppetund
Tegemist olnuks meie jaoks väga suure üritusega ning alaliidu jõud ja energia oleks läinud selle suurepärasele korraldamisele. Kas selle kõrvalt oleks ikka jätkunud võimalusi ja vahendeid korvpalli arendamisele? Raske uskuda. Hiljuti võisime lugeda jalgpalliliidu kauaaegse juhi Aivar Pohlaku tunnistust, et Lilleküla staadioni ehitus ja kõik sellega kaasnev, röövis nii palju energiat, et jalgpalli enda ja mängijate arendamine jäi tagaplaanile. Seda isegi nii suure ja võimeka alaliidu juures... Korvpall ei tohiks jalgpalli vigu korrata.
Eesti korvpall on õrnas seisus. Pärast pikka stagnatsiooni perioodi on loota ja isegi juba märgata uue tõusu algeid. Peale on kasvamas noor põlvkond mängijaid, kes peaksid kolme, nelja või viie aasta pärast moodustama korvpallikoondise tugeva tuumiku. Samas ei saa sellega rahulduda, noorte mängijate pealekasv peab olema pidev.
Selle nimel tuleb aga teha pidevat tööd ning erakordselt suur roll on selles just alaliidul. Alustades perspektiivikamatele mängijatele võimaluste loomisest - näiteks noortekoondislaste ringi laiendamine ja neile ka hooaja sees ühiste treeningulaagrite korraldamine -, lõpetades toimivate liigasüsteemide arendamisega. Koondiste aktiivne tegevus nõuab aga alaliidult vahendeid ning aega asjade põhjalikuks korralduseks. Sama oluline on ka klubide arengule kaasaaitamine ja koduste liigade tähtsustamine.
Kodus tuleb saada asjad korda
Senisest rohkem tuleb mõtelda korvpalli laiemale levikule, ehk teisisõnu selle, et korvpallis käiks tõsine töö kõikides regioonides. Et korvpall oleks tõeliselt populaarne ja loosung: „Meie mäng!" vastaks ka sisult tegelikkusele. Praegu see nii ei ole. Selle ilmekaks näiteks on kasinad pealtvaatajate numbrid. Koduse liiga heitlused ei oma juba ammu sellist tähtsust ja tähendust, nagu kümned aastad tagasi. Korvpall peaks olema pildil igas Eesti maakonnas. Kus pole, peab alaliit astuma jõulisi samme olukorra parandamiseks. Suunama sinna treenereid, tekitama piirkonlikud kuraatorid. Need on asjad, mida saaks jalgpallilt õppida. Selleks pole raha? No kõik pingutused, mis tehti EMi korraldamise toetajate leidmiseks, tuleb teha ka korvpalli arengu nimel.
EM-finaalturniir tekitanuks korraks mulje, et kõik ongi hästi - siiani ratsutatakse ju Riias toimunud EMi külastanud eestlastest fännide arvu seljas - kuid tegelikult on see pilt petlik. Lisatribüünidega Saku Suurhall olnuks Eesti mängudel kindlasti rahvast täis, kuid tõelist populaarsust näitab ikkagi see, kui palju jagub spordisaalidesse pealtvaatajaid igapäevaselt. Veelgi rohkem aga see, kui palju poisse ja tüdrukuid käib korvpalli trennis ning kui palju võistkondi osaleb meistrivõistlustel. Seda ka kõige vanemates vanuseklassides. Just nendesse suundadesse peab korvpalliliit oma energia ja vahendid suunama.
Üks detail veel. Kahe aasta pärast olnuks põlvkond, kellest me loodame korvpalli uut tõusu, vanuselt kahekümnendate elusaastate alguses. Mitte veel oma taseme kõrgpunktis ning mitte ka staatuses, mis võimaldanuks kindlasti koondisega liituda. Selle põlvkonna tõeline EM on alles aastal 2025. Siis võiks EMi koju toomist üritada, kuid vaid tingimusel, et koduses korvpalli arendamises on astutud paar pikka sammu edasi.
Seniks aga saame koondise tähtsusest ja rahva huvist aimu, EM-valikturniiri koduste kohtumiste kaudu. Kui oleme selle väärilised, pääseme ka 24 tugevama hulka finaalturniirile. Kui ei pääse, tuleb korvpalli arengu nimel teha veel rohkem tööd.
Veel üks asi. Pole mõtet otsida süüdlast, miks eestlaed ikkagi FIBA silmis korraldajaks ei kvalifitseerunud. Meil polnud ju ühtegi trumpi. Ainsana olime vajaliku suurusega spordihallita. Tegelikult ka Gruusia, kuid nemad lubasid oma presidendi suu läbi vajaliku hoone püstitada. Jumal tänatud, et meie sellist lubadust ei andnud. Mida me ülejäänud aja sellise monstrumiga peale hakkaksime?
