Eesti suusatamise rändtsirkus alustas uut talituuri vana repertuaariga

 (86)
Team Haanja pressikonverents
Team HaanjaFoto: Tiit Blaat

See ei ole enam kurb. Päris ammu ka mitte naljakas. Pole isegi õieti intrigeeriv, lihtsalt tüütu.

Kui muusikud ja näitlejad kimavad suvistel tuuridel ühest kohast teise ja esitavad ikka ja jälle ühte sama paratamatult rutiinseks muutuvat kava, siis Eesti murdmaasuusatajad ja alaliit virguvad sügise hakul. Nad klopivad esinemisriided (eks ikka need sponsorlogodega) tolmust puhtaks ja alustavad talituuri. Koht võib muutuda, aga tükk, mida siinmail juba aastaid mängitakse mitte. Selleks on tragikoomiline „Lepingujant”.

Väikese värskendusena olid stsenaariumikirjutajad lisanud etendusse uue etüüdi, kus võrreldakse võrreldamatut – viit protsenti suusatamises ja kergejõustikus. Okei, see oli tegelikult isegi päris meelelahutuslik.

Aga üldiselt ei ole kogu see teema enam tõsine ja kurb. Päris ammu pole ka naljakas. Pole isegi õieti intrigeeriv, lihtsalt tüütu. Kõrgest kunstilisest tasemest pole etteastete puhul juttugi, kuid see on rahvalik. Mõistagi lahutab see palagan jätkuvalt pööbli meelt, tore ju keelt teritada ja muiata, punki peab saama ja raskel ajal on ka lutikas liha. Muidugi pole ka ajakirjanikel midagi selle vastu, kui action hargneb lahti just leheveergudel.

Seotud lood:

„Kirjutage lepingule alla!”

„Aga vaat ei kirjuta! See on orjastav leping!”

„Aga siis te MK-etapile ei saa!”

„Kuidas ei saa? Ja üleüldse makske meile EOK toetus välja.”

„Midagi te ei saa enne, kui lepingule pole alla kirjutatud.”

„See on meie raha! Te hävitate Eesti suusatamist!”

„Ise te hävitate. Meil on teie tulemuste pärast piinlik.”

Ainuke asi, mida ma ei mõista, on see, mida võidab sellest kõigest Eesti suusatamine. Head suusatajad, head suusaliidu juhtfiguurid, see nali käib teie enda arvelt. Ja selleks, et tüli nii pikalt üleval hoida, on ilmselgelt vaja kahte poolt, kes pole mingiks kompromissiks valmis. Soovitus mõlemale poolele: vaadake peeglisse ja küsige endalt, milliseks järeleandmiseks olete valmis, et Eesti suusatamisele mitte rohkem mainekahju tekitada?

Eesti Olümpiakomitee vaatab seda kõike pealt ega sekku. Polevat nende ülesanne. Aga mis siis üldse on? Kes peaks aitama selle jama ära lõpetada – ajakirjanikud või netikommentaatorid? Mehed, EOK on Eesti spordi katusorganisatsioon. See on plekk teie põllel.

Aga ei midagi. Selle asemel, et lihvida klassikasammu, lihvivad meie paremad suusamehed järjekordset vastulause vastulauset. Kaevikusõda jätkub. Tundub, et see ei lõppe enne, kui alaliidus on toimunud reform või Team Haanja on laiali läinud.

Eesti suusatamise dünaamika võib kokku võtta nelja sõnaga: medalid, dopingusüüdistused, mandumine ja lepingujant. Tundub, et suusatamise õitsengule aidanud Mati Alaver on otsustanud gogollikult: mina su sigitasin, mina sinu ka tapan. Miks muidu pole ta andnud Team Haanja sportlastele märku, et lõpetame selle punnimise ära. Miks muidu oli vaja luua nö alternatiivne koondis?

Aga suusamehed ise võiksid aru saada, et lõpmatuseni rahvale koomuskit teha ei saa. Teie ei saa seda tüli endale lubada, isegi kui teile tundub, et ajate õiget asja. Teie tahate ju püüda suusarajal oma potentsiaali avada, mitte osaleda võimuvõitluses. Sportlase kõige kallim ressurss on aeg ja see kaob kiiresti. Algo Kärp on 32, Aivar Rehemaa 35, Kein Einaste 32, Karel Tammjärv 28, Raido Ränkel 27 ja Marko Kilp 24.

Mõnel peaksid magusaimad aastad just kätte jõudma, mõnel paraku on mõni aasta alles jäänud, et veel midagi teha. Tegelikult on kõik ju tublid suusatajad, väärivad austust, paraku võivad Eesti suusatamise medaliajastu järgse perioodi mõistes viisakad sõidud jääda lepingukempluse varju. Rehemaa saab tihti kriitikutelt vastu päid ja jalgu, kuigi tal on ette näidata MM-i seitsmes koht. Tegelikult ei ole mõistlik küsida, miks Rehemaa jätkuvalt koondises on, vaid tuleks küsida, miks pole tekkinud noori, kes veterani välja puksiks. Aga järelkasvust ei räägita midagi, vaja on ju etendada „Lepingujanti”...