Eesti jalgpalli arengut pidurdab eelkõige tönts kriitikameel

 (44)
Eesti koondise peatreener Magnus Pehrsson (paremal) ja alaliidu president Aivar Pohlak. Esimese tool kõigub, teisel mitte. Miks nii?
Eesti koondise peatreener Magnus Pehrsson (paremal) ja alaliidu president Aivar Pohlak. Esimese tool kõigub, teisel mitte. Miks nii?Foto: Tiit Blaat

Peatreener Magnus Pehrssoni vallandamine pole võluvits, mis paneb koondise hoobilt õitsema.

Jah, rootslane on piisavalt võimalusi saanud, aeg on edasi liikuda. Aga paigalseisu põhjused on sügavamal, paljuski kõrvade vahel kinni. Nii vuti siseringkonnas kui ka avalikus ruumis jääb puudu aususest, rohkem võiks olla edasiviivat kriitikat.

Mitte ühelgi teisel spordialal ei saadeta avalikkusele nii palju positiivseid sõnumeid: oleme õigel teel, areneme, teame, mida teeme. Mühinal edeneb kohalik sari, klubid muutuvad professionaalsemaks, liiga vaadatavus suureneb, infrastruktuur paraneb, koondis tegutseb üha süsteemsemalt, treenerite võrgustik laieneb, harrastatavus kasvab jne.

Eesti on edetabelis langenud 117. reale Tšaadi ja Palestiina järele.

Aga enne igat koondise matši hakkab siginema uudiseid vastaste vägevuse kohta. Ühtäkki selgub, et isegi Maltal on äärmiselt ohtlikud ründajad ja kaotus EM-finaalturniirile ehk Vana Maailma 24 sekka mitte jõudnud Bosniale ja Hertsegoviinale on igati normaalne. Rahvas noogutab ja valmistub kaotuseks. Pallur ütleb, et läheb platsile täiega võitlema, ju lähebki, aga alateadvuses mõjutab see tedagi. Mis teha, kui vastane maru tugev on…

Pole ime, et pärast viiki Maltaga pani Sergei Zenjov koondisele hindeks kolme. Rahuldav? Mängijate ja meedia puhul ongi üks märksõna liigne leplikkus. Asjadest tuleb rääkida õigete nimedega.

Seis on päris sant

Maailma edetabelis on Eesti langenud 117. reale, vahetult Tšaadi ja Palestiina järele. Viimasest kümnest valikmängust on võidetud kaks (Leedut ja San Marinot), viigistatud üks (San Marinoga) ja kaotatud seitse. Ise oleme löönud kõigest kolm väravat.

Endast tugevamat võitsime viimati valikmängus kahe aasta eest (Sloveeniat 1 : 0) ja 2012. aastal (Sloveeniat 2 : 1). Jännis oleme kääbusriikide alistamisega, viimastel aastatel on viigistatud Malta, San Marino ja Gibraltariga ning kaotatud Fääri saartele.

Ka klubide seis on nukker. Eurosarjades piirdutakse üldjuhul avaringiga (eriti kurb on FC Flora statistika: 22 katsest on ainult korra edasi jõutud). Premium liiga mänge käis mullu vaatamas keskmiselt 325 inimest, European Football Statisticsi andmetel on tegemist Euroopa ebapopulaarseima meistriliigaga, eespool on ka Fääri saarte (418) ja Luksemburgi liiga (447).

Pole saladus, et Pohlak on alaliidus sisuliselt absoluudi rollis ja teisitimõtlejaid ta eriti ei seedi.

Ajaloos on Eesti vaid korra jõudnud valiksarjas alagrupist edasi. Müts maha treener Tarmo Rüütli ja toonaste mängijate ees, see oli väga ilus periood. Paraku play-off’is tunnistasime Iirimaa üleolekut. Meie inforuumis kujutatakse finaalturniirile jõudmist apokalüptilise ilmaimena, tegelikult jõuavad väiksed rahvad sinna sageli. Viimasel EM-il murdis Wales (kolm miljonit elanikku) koguni poolfinaali, Island (323 000) veerandfinaali ja Põhja-Iirimaa (1,8 miljonit) 1/8-finaali. Viimased alustasid EM-valiksarja madalama asetusega kui Eesti. Meist rahvaarvult ja pindalalt suurematest riikidest pole kunagi EM-ile või MM-ile pääsenud üksnes Soome, Leedu, Valgevene, Kasahstan, Gruusia ja Aserbaidžaan.

Hakatuseks tuleks muuta mõttelaadi ja rääkida probleemidest avameelselt, kartmata lööki suu pihta. Tuleb mõista, et kriitik ja skeptik pole automaatselt vaenlane. Kas Eesti jalgpalliliidus on üldse opositsioon? 1993. aastast juhatusse kuuluva ja 2007. aastast ametlikult presidendi rolli täitva Aivar Pohlaku panus ala ülesehitamisse on äärmiselt suur. Pole kahtlustki. Aga kas ta on igavene ja asendamatu? Praegu ei juleta avalikult sellist küsimust püstitadagi ja see pole kindlasti normaalne. Pole saladus, et Pohlak on alaliidus sisuliselt absoluudi rollis ja teisitimõtlejaid ta eriti ei seedi.

Tundsin seda omal nahal mullu, kui juhtisin Delfi portaalis tähelepanu, et Eesti karikasarja tähtsaim mäng peeti mõnesaja inimese silme ees, ning noomisin Flora ja Kalju fänne, kes halva ilma tõttu staadionile ei jõudnud. Pärast viieminutilist telefonivestlust kõlas Pohlaku diagnoos minu kohta: väike tühine inimene, kellel on olematu silmaring. Hiljem kolleegiga vesteldes sain teada, et minuga oli jalgpallijuht veel üsna leebe.

Kriitilise meele puudujäägid ja põhjendamatu enesekindlus ilmnesid ka ETV saates „Suurmeistrid”, kus Pohlak teatas bravuurikalt, et korvpalliliidus ei tehta mitte midagi paremini kui jalgpalliliidus. Mitte midagi? Aga miks on korvpall tulemuste ja huviliste hulga poolest ees?

Huvide konflikt kalevi all

Ühel ajal jalgpalliliidu ja Flora presidenditoolil (viimasest loobus ta alles sel kevadel) istuva Pohlaku huvide konflikt pandi pikkadeks aastateks sisuliselt kalevi alla. Ent mais oli kummaline olukord: liigas neljandat kohta hoidnud Florast kutsuti koondisse üheksa pallurit, rohkem kui teistest Eesti klubidest kokku. Jalgpallis liiguvad suured summad. Kui sinu klubi mängija kuulub koondisse ja saab arenguks vajaliku tõuke, tõuseb ta turuväärtus. Ma ei väida, et seosed Flora mängijatega ongi nii üksühesed, lihtsalt leian, et huvide konflikti ei saa kuidagi eitada ega tolereerida.

Lõpetaks positiivselt. Eesti jalgpallis on palju ka helget: 19 000 harrastajat, koondisemängude suur vaatajaskond ja muidugi Ragnar Klavan. Klavan ja Mart Poom on head näited, et töökuse, fanatismi ja eneseusu najal võib samm-sammult sihte seades kaugele jõuda.

Finaalturniirile jõudmine on praegu ilmselt liiga suur amps.

Koondiski vajab realistlikke eesmärke. Käesolevaks MM-sarjaks pole teadaolevalt seda seatudki. EM-sarjas oli siht finaalturniir, kuid lootus kustus ning viimaste mängude ajaks olid alajuhid ja ajakirjanikud esialgse eesmärgi unustanud. Sellest lihtsalt ei räägitud. Enne valiksarja lõppu pikendati lepingut Pehrssoniga ning üks jalgpalliajakirjanik kiitis takka ja imestas, miks ei sõlmitud kontrahti kohe 2020. aastani. Nüüd nõuab ta Pehrssoni vallandamist.

Finaalturniirile jõudmine on praegu ilmselt liiga suur amps. Aus eesmärk peaks olema tugevamasse loosigruppi pääsemine. Ja miks mitte seada üheks väikseks, ent meie jaoks oluliseks vahe-eesmärgiks Balti turniiri võit? Viimati tundsime võidurõõmu 1938. aastal.