Tartu korvpallis on käes aeg muutusteks. Õigemini, vajadus muutusteks on juba mõnda aega käes, kuid suurt tükki Tartu korvpallist haldaval Tartu ülikoolil siiani kahjuks muutusteks söakust ei ole. Nad tahavad olla ise ja eraldi. Olgu siis nii. Hetkel jääb üle kutsuda muutused ellu ülikoolist ja tema varjus liikuvast Tartu linnavalitsusest sõltumatult. Kuigi on selge, et koos oleks parem, ja koos tegemine on alati olnud meie esimene mõte.
Küll me ükskord kõik Tartu korvpallis ka kokku saame, seniks aga lõime Rocki Korvpalliklubi ja alustame kogukonna kutsumist klubi juurde. Meie arvates on just neil kahel – Rockil ja kogukonnal – suurim šanss Tartu korvpallile temale kunagi nii iseloomulik ambitsioon ja emotsioon tagasi tuua.
Seda tehes on meie eesmärk valmis olla tulevasteks hooaegadeks ehk me näeme oma tegevuses väga pikka eesmärki, kus pidevalt kogukonnaga tegeledes saada kasvama Rocki klubiga liitujate arv ning sellega ka klubi eelarve.
Et aga saada Tartu korvpalliteemast natuke paremat – ja ausamat! – ülevaadet, on vaja minna ajas natuke tagasi.
Eelmisel suvel saatis Tartu ülikooli toonane kantsler Meelis Luht avalikkusele sõnumi, mida oli raske kaheti mõista: ülikool loobub suurest mängust. Rektoraat ja ülikooli akadeemilise spordiklubi juhtkond arutasid klubi tulevikku ning otsustasid lõpetada senise elukutselistest mängijatest koosneva korvpallimeeskonna tegevuse. Öeldi: ülikooli korvpalli jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise arengu tagamiseks hakkab korvpallimeeskond edaspidi toetuma üliõpilasspordile ning eelkõige kohalikule järelkasvule.
Tulevik tudengikorvpallina lõi Tartu kahte leeri. Ühele poole jäi oma sõnumiga ülikool ja nende spordiklubi, kes ka täna korvpalliohje endiselt ainult enda käes soovib hoida, keskendudes sealjuures kaheteistkümnele võrdsele tudengispordialale. Teisele poole jäid fännid, paljud sponsorid ning siinkirjutajad, kes soovivad, et Tartu korvpall mängiks ja võitleks alati tipus.
Pea aasta hiljem on ülikool oma sõnumit pehmendamas, rõhudes rohkem omadele poistele kui tudengikorvpallile. Tõe huvides tuleb kindlasti mainida, et lõppenud hooajal ei mänginud ülikooli meeskonnas ühtegi Tartu ülikooli tudengit, siitki tuleb välja ülikooli sõnumite ja tegude kahepaiksus. Aga neil veab, sõnade ja tegude eest täna peamiselt punastama pidavat kantsler Luhti enam ametis ei ole.
Omade poiste teema valguses on võrdluseks toodud – seda on teinud ka ülikooli akadeemilise spordikooli uus juht Gert Prants – 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse aastaid, kui enamasti Tartu korvpallikooli kasvandikest koosnev Tartu meeskond tuli Eesti meistriks ning kust algas Tartu uus võitev ajastu Eesti korvpallis. Kahjuks ei hooma Prants neid aegu korrektselt ning toonast aega tänasega võrdluseks tuua ei ole adekvaatne. Miks?
Toonane esindusmeeskond koosnes Tartu korvpallikasvandike pea kahekümne aasta läbilõikest. Meeskond ei alustanud hopsti! ühest aastast ühevanuste poistega – nagu on nüüd –, toona andsid meeskonna panusesse oma olulise osa varasemad treenerid Tõnu Lust ja Jüri Neissaar ning mitmed vanemad mängijad (Veiko Tanni, Rait Mõtsmees, Tiit Teniste jt), kes koos nooremate meeskonnaliikmetega olid küll kõik niiöelda omad poisid, kuid kelle vanusevahe oli suur. Võrrelgem: Tiit Teniste sünniaasta on 1965, Veljo Varesel 1981, mõni aeg hiljem meeskonnaga ühinenud Marek Doroninil 1983. Just selline vanusevahe aitas noorematel mängijatel vanematelt õppida. Praeguses meeskonna omade poiste hulgas sellist vanusevahet ei ole, seega ei ole nüüd ka toonast efekti.
Kahjuks ei ole kuigi tõsine ka tänast meeskonda iseloomustada püüdev omade poiste jutt. Kuidas saabki olla, kui kolme Leedu leegionäri panus kogu meeskonna statistilistest näitajatest on 50-65%. Sellise meeskonnamudeli puhul ei saa kohe kuidagi rääkida oma noormängijate arendamisest, pigem on see välja kukkunud leegionäridele statistilise võimaluse loomisena järgnevateks võimalikeks lepinguteks. Kui võtta aluseks ülikooli spordiklubist viimasel ajal tulnud avaldused, siis näib see trend jätkuvat.
Usume, et tänases professionaalses korvpallimaailmas ei saa keskenduda ja loota ainult omade poiste mudelile, sest raha, aega, emotsioone kulub liialt ning kindlat edu ei taga meile keegi. Korvpallimaailm – ka meid puudutav – ning edukuse aluseks olevad klubikorvpalli toimetamise mehhanismid ja printsiibid on võrdluses kahekümne aasta taguse seisuga totaalselt muutunud.
Kui 1999. aastal kuulus Euroliiga võitja Žalgirise meeskonda kolm välismängijat, siis täna on meeskonnas kuus leegionäri ning sellega ollakse liigas seitsmendal positsioonil. Žalgiris on suurepärane näide sellest, kuidas nende mänguareen (15 000 inimesele) on pilgeni täis, ja seda vaatamata leegionäride arvule.
Klubi edukuse ja jätkusuutlikuse tagavad võitev meeskond, head treenerid ning süsteem, kus noored ja andekad kogutakse kokku üle kogu Leedu olevatest korvpallikoolidest. Žalgirise põhimeeskonnas põimitakse vanemate mängijate kogemus, noorte värskus ja teadlikult otsitud leegionärid üheks rusikaks, kus igale positsioonile on vähemalt kaks mängijat.
Selge on ka see, et kui omad noored on andekad ja töökad, murravad nad mistahes võistkonda. Selle eelduseks peab olema ees aga tipptasemel koduvõistkond, kuhu pürgida, ning seal ees ootav tippkonkurents. Kristjan Kitsingu sparringuks oli omal ajal Tartus Tanoka Beard, kes ja kus on selline sparring täna, homme või järgnevatel aastatel? Ei saa olla nii, et laseme korvpallis latti järjest alla, nii alla, kui see omadele poistele sobib. See on duubelmeeskonna või kui tahate tudengikorvpalli mudel. Tartu väärib kõrgemat lendu.
Väga tabavalt rääkis sellest Delfi korvpallisaates Pihtas Põhjas kunagine korvpallur Valmo Kriisa. Ta kirjeldas, et Tartu meeskonnas on praegu ajad, mil noored poisid pole veel tegelikult midagi näidanud, kui juba kutsutakse nad esindusmeeskonda. Konkurents, mis esindusmeeskonda pääsemiseks on Kriisa sõnul vajalik, puudub täna ülikooli meeskonnas täielikult.
Kui võtame teise eduloo Tartu korvpallis (Rocki aeg), ka siis mängisid üliolulist rolli lisaks korralikule eelarvele väga head välismängijad, keda toetasid kaks-kolm omade poiste tippu ja kolm-neli heal tasemel oma mängumeest, kes alati kõik ei olnud Tartust ja omad kasvandikud. Neid täielikult omasid poisse pole Tartu meeskonnas kunagi korraga olnud üle nelja.
Kui veel võrrelda tänast kahekümne aasta taguse ajaga, siis toona oli oma poiste liikumine välisklubidesse ulme valdkonda kuuluv ettevõtmine, täna minnakse juba 13-14 aastaselt erinevatesse Euroopa klubidesse ja akadeemiatesse. Siit ka küsimus: kuidas kavatseb ülikooli spordiklubi oma nägemuse ning keskmise eelarvega kinni siduda poisse, kelle tiivad ja potentsiaal lubab kõrgemat lendu? Kui ei suudeta hoida – ja see on enam kui selge -, siis kuidas tänase mudel puhul (omade poiste korvpalliklubi) tase tõusma peaks hakkama? Küsimusi on liiga palju. Konkreetseid vastuseid ei ühtegi. Vaid üldine jutt kunagi tulevikus tulevast õnnest …
Nüüd on ülikooli spordiklubist tulnud ka avaldus, et selle meeskonnaga tahetakse minna eurosarja. Sõnades on see vägev jutt, sest alla eurosarja ei tohiks üldse olla Tartu korvpalli ambitsioon. Tegudega on teine lugu, sest ei meeskonna mudel ega tänane eelarve vasta eurosarja tasemele. Seega on ka siin suur sõnade ja tegude vasturääkivus.
Rocki osalemine FIBA eurosarjades ning teatav edu seal ei olnud juhuslik, see oli teadlik tegevus alates meeskonna komplekteerimisest positsioonide põhiselt ja treenerite tööst ning lõpetades tuumiku hoidmise ning heade ja sobivate välismängijate värbamisega meeskonda. Mõned aastad tagasi kuulus Rocki nime kandev meeskond FIBA sarjades osalemise kordade arvu poolest ajalooliselt top 3 hulka, seda alates esimesest Tartu meeskonna registreerimisest Saporta karikasarja.
Sihikindla töö tulemusena hinnati Rocki väärika partnerina ning mõnedel juhtudel õnnestus seetõttu alustada võistlusarjades osalemist asetatud klubina ehk koht alagrupis oli garanteeritud ning tagatud teatud arv mänge.
Täna on olukord sootuks teine ning kui tõepoolest soovitakse taasühinemist FIBA klubikorvpalli sarjaga, peab suure tõenäosusega arvestama eelringi mängudega, et üleüldse alagrupimängudele jõuda. Halvemal juhul võib uks jääda lausa suletuks olukorras, kus klubide arv ületab osalevate meeskondadele etteantud piiri.
Kui joone alla on jäämas rohkem klubisid, kelle osas peab valikuid tegema, siis võetakse aluseks riigi meistrivõistlustel saadud viimase hooaja tulemused ja positsioon. 5.-6. kohaga, mis Tartu meeskonnal täna ette näidata, ei ole Euroopasse minekul küll liigseks optimismiks põhjust. Seda enam, et eurosarjas osalemine eeldab lisarahastust, kus ühe mängu hind võib küündida kuni 10 000 euroni.
Siit jõuamegi ringiga Tartu korvpalli võimaliku uue tõusu lahenduse juurde. Siinne korvpall saab edukalt taas tõusta ainult siis, kui seda kõik koos arendame ja muudame. Muuta aga on vaja. Muuta on vaja just organisatsiooni.
Uue organisatsiooni vormimiseks on vaja saada eelarve kasvama, selleks kaasata kogukond ning liita see ühtseks spordibrändiks nimega Rock – see on meie kindel veendumus. Selline uus kogukonna organisatsioon loob eelduse teha kaks olulist hüpet korraga, nii eelarves kui pealtvaatajate arvus.
Kui ülikool on sõnastanud, et akadeemilises spordiklubis on tosin võrdset spordilala, siis on raske näha, kuidas tekib otsus oma panust korvpallis tõsta? Tänapäeval konkurentsis püsimiseks aga on vaja pidevalt kasvavat eelarvet, et palgata võitmiseks parimaid mängijaid, palgata neid omadele sparringuks, ka eeskujuks.
Küsime: kas ülikool klubi ainuvedajana on nõus lähitulevikus raha juurde andma? Täna panustab ülikool teadupärast aastas 100 000 eurot, lisaks väga oluline taristu spordihoone näol. Usume, et rektoraadis korvpallile lisaraha küsimine enam läbi ei lähe ja ei peagi minema.
Küsime: kas Tartu linn on lähitulevikus nõus kordades suurendama oma panust (hetkel on toetus 100 000 eurot aastas)? Või peab linnavalitsus varsti hakkama hoopis aru andma, miks toetatakse linna esindusmeeskonnana suurema rahaga ülikooli korvpallimeeskonda, kes Eestis on alles 5.-6. positsoonil, kui võrkpallimeeskond või ka jäähokimeeskond on Eestis palju kõrgemal kohal?
Vastame: eelarve tõus saab lisaks rohkematele sponsoritele tekkida just kogukonna kaasamisest, liites ja muutes kogukonna klubi osaks. Hetkel on ülikooli meeskonna eelarve ca 300 000 eurot, millest piletitulu on kõigest 20 000 eurot, kui sedagi! See on koht, kus asju saab märksa paremini teha.
On kaks peamist põhjust, miks idee Rocki kogukonnaklubist on täna vajalik ja ka küps realiseerimiseks. Esimene põhjus on ülikooli madal ambitsioon ning sõnumite ja tegevuse segasus viimase aasta jooksul, teine põhjus on juriidiline.
Kui me eelmisel aastal sõnastasime oma tegevuse eesmärgid, kavandasime esimesteks sammudeks uue organisatsiooni asutamise Rocki nime all. Tänaseks on need täidetud – loodud on Rocki Korvpalliklubi. Nüüd saame astuda järgmised sammud. Ühendada Tartu ning Lõuna-Eesti (aga ka laiemalt, näiteks Kesk-Eesti) korvpallihuvilised ja huvid ühise organisatsiooni alla ülikooli akadeemilisest spordiklubist eraldiseisva kogukonnaklubina Rocki Korvpalliklubi.
Kogukonnaklubi põhimõte on, et klubiga saab liituda iga huviline – olgu ta tartlane või elagu mujal Eestis – saades hääleõiguse klubi igapäevastes tegemistes ning sellekaudu tundes ennast osana klubi mõttest ja tööst. See on Eesti esimene kogukonnaklubi, mis peaks tulevikus saali taas huvilisi täis tooma, sest iga liige tahab ju oma klubi tegemistel silma peal hoida ja võidud jälle koju tuua!
Miks eraldiseisev klubi on meie arvates arenguks hea variant – nii saame korvpalli arendada kõik ühiselt (linn, ülikool, teised korvpalliga tegelevad klubid ja organisatsioonid, fänniklubi, sponsorid jne) ning koguda klubisse kogukonna liikmeid.
Just see viimane on oluline ja uudne lähenemine, mida ei ole võimalik teha akadeemilise spordiklubi all just juriidilisest küljest vaadates. Kogukonna kutsumisega korvpalliorganisatsooni liikmeks aga suurendame oluliselt nende inimeste hulka, kes ei tule mitte ainult korvpallimängu vaatama, vaid ka panustavad klubi arengusse (ideid, energiat, emotsiooni, aega, raha jne).
Täna veel aga ei taha Tartu ülikool oma korvpalli akadeemilise spordiklubi alt välja tuua ja nii ühises organisatsioonis osaleda. Nad tahavad olla eraldi ja ise. Ülikooli varjus jätkab ka Tartu linn(avalitsus), kuigi sõnades on selle juhid väljendanud toetust ühisele korvpalliorganisatsioonile. See tähendab, et me jätkame oma idee elluviimist sõltumatult ülikoolist ja linnast, uskudes endiselt, et Tartus saame kõrgel tasemel korvpalli arendada vaid kõik koos.
Ega teagi, kui me ei proovi. Siinkirjutajatele aga annab lootust ja kindlust see, et oleme kogukonna teemadega tegelenud viimased viis aastat.
Esimene kogemus pärineb 2014. aastast Tartu korvpallikooli 40. sünniaastapäevast ning kooli endiste õpilaste mobiliseerimisest, keda täna on ca 700 inimest. Tänu neile on võimalik SA Tartu Korvpallikoolil toetada iga aasta ühte oma treenerit 700 euroga.
Teine näide on Tartu kaasav eelarve, kus meie esitatud idee multihallist Arena Tartu võitis linnarahva toel ülekaalukalt esimese koha saades ligi tuhat häält. See oli juba puhas kogukonna mobiliseerimine. Kolmas ja viimane näide on poliitilisem, aga seegi on tegelikult kogukonna algatus, mille nimeks valimisliit Tartu Eest. 2017. aasta kohalikel valimistel saime 2086 häält. Jälle oluline tõus.
Need tegevused on kõik seotud üsnagi kattuva seltskonna huviga, mis moodustabki kogukonna, ning selle kogukonna liikmete arv on pidevalt kasvanud. Viieaastane kogemus annabki meile lootust, et kui kõik ühiselt õige asja eest mobiliseerida, on esimene kogukonnaklubi Rock Eestis võimalik ja vajalik.
Tartu korvpallikooli 45. sünniaastapäev on ukse ees (8. juunil), see on just aeg ja koht, kus saame testida Rocki kogukonnaklubi idee tuumakust. Seal saab ka liituda kogukonnaklubiga Rock. Oleks tore, kui sinna tuleks kogukonnaklubiga liituma ka ülikool ja linn. Uksed on avatud, teeme koos.
