ARVAMUS: EOK Täitevkomitee ei peaks tegelema eilse päevaga
Aeg on hakata tegutsema selle nimel, et meie spordisüsteem ei jääks ajale jalgu, vaid käiks kaasas maailmas toimuvate muutustega.
Eesti spordisüsteemis ja –spordimeedias pööratakse suurt tähelepanu tippspordiga seotud probleemidele. Ja süsteemiga ollakse rahul, sest olümpiasportlaste rahastamissüsteem toimib suuremate muudatusteta juba pea viisteist aastat, ka medaleid võidetakse tiitlivõistlustel ikka ja jälle. Kuid kas tegelikult ikka saab rahul olla Eesti sportlaste ettevalmistusega olümpiamängudeks pikemas perspektiivis?
Praegu tegeleb EOK põhiliselt nende sportlastega, kes on täitnud olümpiale pääsemise kriteeriumid või kellel on veel võimalus need täita. Tegeletakse sellegagi, kuidas logistiliselt viia delegatsioon olümpiale. Olümpiakomitee täiskogu (või esindajate kogu) kinnitab täitevkomitee ettepanekul algul olümpiale pääsemise kriteeriumid ja hiljem delegatsiooni koosseisu. Tegelikult on see suuresti tehniline ja formaalne tegevus, milleks erilist vaimuannet ega teadmisi pole vaja, sest kriteeriumid tulenevad ROK poolt kinnitatud kriteeriumitest. Enamik delegatsiooni liikmetest on saanud koha personaalse normi täitmisega ja kui mitte, siis juba spordialaliit otsustab sisuliselt olümpiale sõitja.
Küll vajab teadmisi see, kuidas delegatsioon kohale viia olümpiale, kuidas kindlustada kohapeal paremad tingimused jms. Need probleemid lahendab edukalt Martti Raju, kellel on selles vallas juba paarikümne aastane kogemus.
Praegusel momendil ei peaks EOK Täitevkomitee, rääkimata üldkoosolekust (esindajate kogust) tegelema Rio olümpiaga, sest see süsteem toimib neist sõltumatult. Sellega tegelemine tähendab seda, et täitevkomitee tegeleb sisuliselt eilse päevaga, see on möödanik, mis liigub juba ammu etteantud kiirusel ja suunal. Momendil peaks täitevkomitee aktiivselt tegelema hoopis 2020. ja 2024. aasta olümpiakoondise ettevalmistusprogrammiga. Mida see reaalses elus tähendab? Spordialaliidud koos klubidega vaatavad läbi kõik praegused perspektiivsed noored, kes võiksid Eestit esindada nelja ja kaheksa aasta pärast olümpial (aga ka teistel prestiižikatel võistlustel). Edasi arutaks juba EOK täitevkomitee koos alaliitudega läbi esitatud noored, et saada üleriigiline ettekujutus noortest erinevatel spordialadel, mille alusel valmiks EOK üleriigiline nimekiri perspektiivikatest noortest, kellega täitevkomitee liikmed reaalselt kohtuksid.
Igal sellisel kohtumisel saaksid nad teada noorelt endalt, mida viimane tahab spordis ja elus saavutada ja kuidas ta selleni jõuab, millised on probleemid igapäevases elus. Arutataks läbi ka see, kuidas on võimalik soovitut ellu viia, mida selleks on vaja teha kõigil osapooltel koos ja igaühel eraldi, mis saab temast siis, kui sportlastee on lõppenud või mingil põhjusel sportlastee katkeb. Selliste isiklike jutuajamiste alusel tekibki lõplik üleriigiline nimekiri noortest, kes võiksid jõuda maailma paremikku.
Muidugi on see pidev iga-aastane töö, mitte ühekordne kampaania. Ja see ei ole paberil kandidaatide ritta panemine, vaid oleks väga isiklik suhe noorega, kellest võiks tulla tulevane olümpiavõitja. Me armastame ja usaldame siiani liigselt formaalsusi, paberit, ühekordset näitajat, kuid iga andekas noor on ainulaadne eksemplar, kelle olemus ja soovunelm selgub alles vahetus suhtluses. Ja kuigi see on kindlasti ajamahukas, kuid see-eest tulemuslik, pärast mida on osapooltel reaalne ettekujutus olemasolevast olukorrast ja vajaminevatest tegudest. Ideaaljuhul viidaks iga selline noor kokku ka mõne (endise) tippsportlasega, kes oleks siis ka noorele mentoriks tema sporditeel. Igal aastal võiks korraldada noorte presentatsiooni koos tippsportlastega, et mõlemad pooled tunneksid end ühtse löögirusikana, kes on valmis võitlema kõigiga maailmas heade tulemuste ja kohtade eest.
Selline süsteem annaks võimaluse ühendada andekad noorsportlased tippsportlastega, mis oleks neile tohutuks emotsiooniks igapäevastes tegemistes. Meil on olemas küllaltki hea tippspordisüsteem, me ei pea häbenema noorte (õigem oleks öelda koolispordi) süsteemi, sest vaatamata kõigele on seal süsteem aja jooksul välja kujunenud. Samas me ei taha tihtipeale endale tunnistada, et vaid süsteemse tööga saavutusspordi arendamisel saame parima tulemuse tippspordis.
Need - tippsport ja noortesport - on nagu kaks kindlustatud kallast, mille vahel momendil on ehitatud mitmed erinevad suhteliselt nõrgukesed purded, mille abil siis püütakse noortespordist üle minna tippsporti. Kui on tugev ja jõukas perekond või ka klubi, siis see purdest üleminek õnnestub, kui neid pole, siis enamasti teisele kaldale ei jõuta.
Katsume need erinevad kindlustatud kaldad ühendada omavahel kindla sillaga, mille kaudu oleks noortel võimalus kindla sammuga üle minna tippsporti, sest tahtmisest noortel puudu ei tule. Siis ei saaks ka keegi öelda, et tippsportlased tekivad ja medalid tuuakse Eestisse hoolimata Eesti Olümpiakomitee tegevuse(tuse)st, vaid ütleksidki - see kõik toimub tänu Eesti Olümpiakomitee süsteemsele tegevusele.
