Andres Vaher | Vean kihla, et hasartmängukurat kollitab meid endiselt

 (3)
Andres Vaher | Vean kihla, et hasartmängukurat kollitab meid endiselt
Varem vaid välismaa filmidest tuntud spordibaarid on üha rohkem kanda kinnitamas ka Eestis.Foto: AP/SCANPIX

Iga kord, kui satun lugema või kuulma mõnest Eesti jalgpalliga seotud kihlveojuhtumist (või isegi -kahtlusest), kangastub silme ette ammune lugemiselamus. See oli uurimistoimik, mis puudutas Maksim Gruznovi ja mitme teise siinse tippmängija seotust seltskonnaga, millega üks jalgpallur mingil juhul ega moel ei tohiks seotud olla, kirjutab Andres Vaher ajakirjas "Jalka".

Tõeliselt värvikas kriminull oli. Suisa filmimaterjal, ütleks. Või siis õpik järgnevatele põlvkondadele, millest nagu tulest hoiduda.

Kõik see oli veidi enam kui viis aastat tagasi. Vahepeal on meie jalgpall kokkuleppemängude pahest puhta(ma)ks saanud. Enam ei pea mänge vaadates kukalt kratsides nuputama: kas ka see värav...? Ometi oleks lühinägelik arvata, et laastav haigusekoll meid enam iial ei ähvarda.

Vahepeal on elu veel muutunud. Vaat et tundmatuseni. Kihlveokontorite koefitsientidest on saanud teleülekannete ja jutusaadete lahutamatu osis. Üks neist kannab hasartmänguteenuse pakkuja nime. Kõigi meie palavalt armastatud jalgpallur ilutseb linnasüdames teist kontorit reklaamival ülisuurel plakatil.

Kõiges selles pole midagi keelatut. Elame turumajanduses. Kõik jalgpallisõbrad soovivad ju, et lemmikmängu võimalikult palju raha vohaks. Kui ta jõuab sinna igati legaalsel moel, ongi kõik parimas korras. Justkui. Ehkki vahel tundub, et unustame seejuures mõelda ja tajuda, mis meie ümber täpsemalt toimub ja kuhu üheskoos ujume.

Seotud lood:

Keelata ei saa, noomida saab

Juuli keskpaigas tekitas paraja tormi veeklaasis Vladislav Kreida juhtum. Eesti koondise poolkaitsjat nähti napp pool tundi pärast FC Flora kohtumist Levadiaga juba spordibaaris. Ja mitte lihtsalt niisama aega veetmas, vaid panuseid tegemas.

Ei hakka siinkohal peatuma (tegelikult olulisel) pisiasjal: millis(t)ele mängu(de)le ja millis(t)e summa(de)ga Kreida ennustusi tegi. Oletame, loodame ja eeldame, et floralane järgis Premium liiga juhendi punkti 73, mis keelab mängijal „otseselt või kaudselt talle lähedase isiku kaudu osaleda panustamises või sellega sarnases tegevuses ennustusmängudes mängu tulemuse või käigu peale EJLi poolt korraldatavatel või viimase egiidi all toimuvatel võistlustel ja teiste Eesti jalgpalliklubide ning rahvuskoondiste osalusel peetavatel muudel mängudel (sh euromängud)“.

Vähemalt EJL ja Flora kinnitasid, et Kreida ühegi reegli vastu ei eksinud. Teda noomiti, kuid ei karistatud, sest selleks puudus igasugune õiguslik alus. Ent nii jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht kui Flora juhtpersoonid Pelle Pohlak ja Norbert Hurt rõhutasid, et panustamine pole kindlasti tegevus, millega profijalgpallur peaks kokku puutuma. Hurt tõdes ka, et Kreida sai jutuajamisel aru, mida tähendab tema kantav avaliku elu tegelase roll.

Süütust näpuandmisest võib saada sõltuvus

Nii jõuamegi kogu loo – või õigemini märksa laiema teemaringi – kahe tuumikpunktini. Esiteks: mida saaks alaliit ja klubid ära teha, et mängijatel ei tekiks säärast kiusatust? Ja teiseks: kas koduse tippliiga pallurid üldse hoomavad, miks on kõnealune tegevus rangelt mittesoovitatav?

Alustame tagantpoolt.

Pealtnäha ju igapidi süütu ja ohutu värk: proovid suvalise rahvusvahelise mänguga õnne. Lihtsalt selle vaatamise kõrvale. Et lõbusam oleks. Puhas ajaviide ju.

Eks ta olegi. Aga täpselt niikaua, kuni väikeste summadega meelelahutusest saab midagi enamat. Paraku ei adu paljud, milliseid ohte mistahes hasartmäng tegelikult endas kätkeb. Pelk lõbu kasvab sõltuvuseks nii, et ohver isegi mitte ei hooma seda.

Just ses faasis puutubki profijalgpallur kokku sellega, et ta on profijalgpallur. Siis ei ole enam ainumäärav, kas ta rikub otseselt reegleid või mitte. Ta on jõudnud staadiumisse, kust jääb seaduse eiramiseni vaid üks samm. Ning taas: märksa lühem samm, kui võib esmapilgul tunduda. Ta on andnud kuradile sõrme. Ta õpib uut maailma järjest paremini tundma, märkab seal avanevaid turgusid ja kohtumisi, millest õpipoisina võibolla teadlikki polnud. Ta on haavatav.

Mõistagi ei tunne krediidiasutused ja kindlad tööandjad inimese säärase käitumisajaloo vastu enne otsuste langetamist huvi juhuslikult. Kusjuures too huvi pole teps mitte sportlik. Riskigrupi tundemärgid on neile teada.

Olen paduveendunud: sääraseid Kreidasid leidub Eesti liigas palju. Neid võib inimlikult mõista. Mis pole keelatud, on teadupärast lubatud. Pealegi ei saa sellest ju sündida midagi halba, nagu just sai arutletud. Ajend on päevselgelt olemas.

Kuuldavasti tunneb elu ka juhtumeid, kui proovitakse sõbra dokumendiga kasiinosse siseneda. Väidetavalt leidub treenereid (äkki ka mängijaid?), kes on oma potentsiaalsele mängukirele maksu- ja tolliametis registreeritud keeluga juba ise eos tõkke seadnud.

Kuidas lämmatada rikastumisahvatlus?

Päris kindlasti ei moodusta jalgpallurid erandlikku mustade lammaste seltskonda. Aga kui keegi valab igapäevaselt ränka higi liiga professionaalseks muutmise kallal, siis... Kahtlemata peitub siin oluliselt sügavam mõttekoht, kui vähemalt avalikult endile tunnistada soovime.

Seda enam, et Eesti liiga palgatase on niru. See liigub tänu alaliidu abimehhanismidele küll vaikselt ülespoole, ent päevast, mil kodusel tipptasemel vuti mängimine hoiab ära muud ahvatlused, asume valgusaastate kaugusel. Kui soovime aga olla endi vastu eriti ausad, on mõistlik arvestada, et seda päeva ei saabu iial.

Sestap tasub liidul ja klubidel tõsiselt nuputada, kas ja mida annab ohtude ennetamiseks ära teha. Praegu sattus tänu ühe huvilise aktiivsusele tähelepanu keskmesse Kreida. Nagu öeldud, päris kindlasti pole ta ainus. Usutavasti sündis tolle juhtumi lahkamisest kasu nii talle kui mõnelegi teisele, ent naiivne oleks uskuda, et mure sai päevakorrast maha.

Teavitustöö mängijate ja muu personali seas peab olema pidev. See ei tohiks piirduda üksnes lubatu ja keelatu kuiva äramärkimisega, vaid olema nimelt reaalsetele ohtudele rõhumine. Miks mitte näiteks psühholooge kaasates. Kui aga mõni klubi soovib rakendada ametliku täisleppimatuse ehk keelata oma palgalistel lepingupügala abil mistahes moel jalgpallile panustamise, ei saa seda kuidagi vähem hukka mõista kui palluri keelatu ja lubatu piiril kõlkumist.

Tajumatu iidoli ja vastutuse kandmise roll

Siit jõuame veel ühe olulise nüansini. Kahtlemata ei taju Eesti liiga tippjalgpallurid end ligilähedaseltki samasuguse eeskujuna nagu välismaised kolleegid. Mõni üliharv ja üksik erand ehk vaid välja arvatud. Ma ei pea võrdlusmaterjalina sugugi silmas vaid absoluutseid tippsarju. Oleme ääremaa nii asukoha kui taseme poolest – let’s face it, nagu maakeeli tabavalt öeldakse.

Toosama Kreida ei saagi ju kuidagi tajuda, et äkki on kuskil mõni noorem (või järsku isegi vanem?) mängija, kes nimelt temalt kontrolliva poolkaitsja saladusi õpib. Tahab ehk saada sama heaks. Ma ei arva, et oleks põrmugi vale, kui Kreida ja vähemalt kõik teised koondislased sarnast vastutust päris selgelt tajuks.

Profiks – ja enamgi veel, eeskujuks – olemisega kaasneb terve rida eri rolle. Staatuse muutudes võiks küsimus, kas kogu platsiväline tegevus peab ainuüksi olema õige või ka sellisena näima, saada teistsuguse vastuse. Mentaliteedile „Kõik, mis pole keelatud, on lubatud“ ei ole enam kohta. Eksimuljed ja valede järelduste tegemise võimalused tuleb juba eos viia miinimumini.

Paraku pole selleni jõudmiseks muud võimalust, kui keskenduda juba madalamatel tasemetel probleemi tegelikule sisule, mitte juriidilistele võimalustele. Sisemised eetika- ja moraalikompassid tuleb õiges suunas tiksuma saada enne, kui on lootusetult hilja.

Kes väga petta tahab, leiab selleks võimaluse niikuinii. Kõiki emasid, äiaõdesid ja muid lähedasi-tuttavaid pole ju võimalik kontrollida. See on paratamatus, millega lihtsalt tuleb leppida. Infot liigub palju, panustada saab vaat et kõigile mängudele – ja nii ta läheb... Pealegi pole ju lõpuks vahet, kas ennustused teha avalikus kohas (mida spordibaar kahtlemata on, eriti ühele koondislasele) või üksinda pimedas kodutoas.