ANALÜÜS | Mis on ikkagi see salapärane põhjus, miks Portugal Eestit tuuseldas nagu takutuusti?
Kusjuures nädal tagasi Kuldliiga poolfinaalis võideti Portugali 3:0 ja tolles mängus ei tekkinud võitjas sisuliselt kordagi kahtlust. Nüüd olid sisuliselt rollide vahetunud. Õiget seletust keegi anda ei osanud või ei soovinud. Koondise statistik Alar Rikberg ütles salapäraselt, et ta aimab, miks nii läks, kuid ta ei taha oma mõtteid sedapuhku avalikkusega jagada. Peatreener Gheorghe Cretuga Delfil eile mängu järel vestelda ei õnnestunud, sest ta oli juba saalist lahkunud, kui olime lõpetanud jutu libero Rait Rikbergiga. Eks siis peame ise juhtunut analüüsima.
Esmalt faktidest. Mängu saatus otsustati esimeses geimis. Portugal on emotsionaalne meeskond, kodusaalis seda enam, kui lasta neil hoog üles saada, on pidurdada väga keeruline. Eesti alustas kohtumist kohutavalt.
Vaatasin avageimi uuesti üle ja kirjutasin välja Eesti võistkonna suuremad ja väiksemad vead:
0:1. Andri Aganits ründab auti.
1:3. Rikbergilt halb vastuvõtt, Renee Teppan ründab auti.
2:4. Oliver Vennolt hea serv, kuid Kristo Kollo lööb lihtsa palli võrgu kohalt auti. Lubamatu viga, mida paljudes meeskondades eraldi trahvitakse.
2:5. Rikbergi vastuvõtu viga.
2:6. Serviäss. Rikberg põikleb pallingu eest ära, see kukub sisse.
6:8. Kert Toobali serviviga.
9:10. Venno viga vastuvõtul.
9:11. Aganits lööb teist korda auti.
9:12. Kollolt halb vastuvõtt, Venno lööb blokki.
11:14. Teppani serviässale järgneb serviviga.
11:15. Venno ründab kahesesse blokki.
15:19. Kollo serviviga.
17:21. Kollolt halb vastuvõtt, Venno ei löö kahese bloki vastu ära, Portugali kontrarünnak.
18:22. Teppani serviviga.
18:23. Aganits lööb kolmandat korda auti.
19:24. Toobali tõste jääb Teppanile madalaks, too lööb võrku.
19:25. Alex Ferreira tulistab serviässa, ohvriks Kollo.
Ehk koguni 17 punkti puhul oleks parema pallipuute korral võinud minna teisiti. Aganitsa kolm rünnakuviga on tema kohta haruldane number, meie vastuvõtt rebenes, Portugal oli kohtumiseks ilmselgelt paremini valmis.
Nüüd siis minu mõtted, mis võisid jõudude vahekorra kapitaalse muutuse põhjustada:
* Valmisolek. Portugal oli selgelt näljasem. See on ka mõneti loogiline: Eesti võitis äsja Kuldliiga, Portugal sai finaalturniiril kaks mängu järjest tappa. Meie mehed kordasid endale ja teistele igal võimalusel, et siin algab uus turniir, kuid kuldsete litrite sadu ja karika kergitamine paratamatult natuke vähendab nälga. Portugali autunne oli saanud Tšehhis sügavalt kannatada, meie vastu poolfinaalis ära kukkunud Alex Ferreira tegi Matosinhoses nüüd superpartii: 24 punkti, kasutegur 16, rünnak 68%, 5 serviässa.
* Uued mehed. Paradoksaalne, aga nii võis see olla: Karlovy Varys sundis koondise liidri Robert Tähe ja samuti olulise mehe Henri Treiali puudumine ülejäänud meeskonda end maksimaalselt mobiliseerima. Nüüd võis pisut tekkida lõdvem hoiak, kuna teati, et vajadusel on meil nii nurka kui temposse hea mees vahetusest võtta.
* Harjumatu elurütm. Mäng toimus Eesti aja järgi kell 23 (Portugalis kell 21), veel enam harjumatu oli kell 14 tehtud „hommikune” treening. Sellistest ebamugavustest ei tohiks end segada lasta, aga vaadates kui ühtlaselt uimaselt eestlased tegutsesid, siis see võis olla üks teguritest.
* Vale algkoosseis. See on muidugi puhas tagantjärele tarkus, mis ei maksa enam midagi ja mille tõesust kontrollida ei saa, aga fakt on see, et Portugal lõi kodusaalis nii kõva servi, et Eesti kahe-mehe-vastuvõtt (nurgaründajana tegutsenud Venno sisuliselt vastuvõtul ei osalenud, Rikberg ja Kollo katsid teda, kokku sai ta vaid kaks pallingu vastuvõttu kirja) ei saanudki sellise turmtule vastu kuidagi hakkama saada. Seega tulnuks Venno asemel kohe Täht sisse panna (hiljem oli tal pärast haiguspausi keeruline allamäge veerevat vankrit peatada, mees otsis isegi alles seda õiget enesekindlust) või teise variandina mängitada kolme kahurit (Venno, Täht, Teppan) korraga nagu võidumängus Belgia vastu. Siis oleks vastuvõtt olnud endiselt halb, kuid oleks võimu keerulisi tõsteid ära lahendada.
* Väsimus. „Vaikselt hakkab toss otsa saama,” tunnistas Rait Rikberg. Esiti palus seejärel, et ajakirjanik seda lauset ikka kirja ei paneks, kuid siis nõustus, et mis seal varjata – nii on. Koondise hooaeg algas kohe pärast klubihooaega ja täistuuridel on tegutsetud pea kaks kuud. Sinna sisse mahub üheksa matši ning reisid Slovakkiasse, Rootsi, Belgiasse, Tšehhi ja Portugali. Põhiraskust on kandnud samad mehed (Kert Toobal, Teppan, Täht, Venno, Kollo, Aganits, Tammemaa, Rikberg). Oleks pink pikem, oleks selle võrra kergem. Loomulikult on samas seisus teisedki koondised, aga ju siis Portugal suutis end antud olukorras paremini kokku võtta.
***
Eesti võrkpallikoondis on varemgi näidanud, et suudab endast maksimumi välja pigistada siis, kui selg on vastu seina. Kui ei ole, siis ei pruugi seda teha. Ka Kuldliiga alagrupiturniiril enne kordusmängu Belgiaga oli sarnane seis. Eestlased teadsid, et edasipääsuks piisab ka hiljem Slovakkia alistamisest ning Belgia vastu õiget võitlust ei näidatudki. Nüüd oli sisuliselt sama olukord, see oli ainus mäng, mida nö võis kaotada. Enam komistamisruumi ei ole, täna tuleb võita Kasahstani. Mida kindlam võit, seda parem, sest teoreetiliselt võib Kasahstan reedel lüüa Portugali ning sedasi tekiks surnud ring. Siis loetakse tabelipunkte ja vaadatakse geimide ja punktide suhet. Seega selg on täiesti vastu seina ja kõik pole enam enda kätes. Aga vaadates lähiajalukku... siis see justkui olekski Eesti koondise mugavustsoon! Kadunud ei ole veel mitte midagi.
