* Valmisolek. Portugal oli selgelt näljasem. See on ka mõneti loogiline: Eesti võitis äsja Kuldliiga, Portugal sai finaalturniiril kaks mängu järjest tappa. Meie mehed kordasid endale ja teistele igal võimalusel, et siin algab uus turniir, kuid kuldsete litrite sadu ja karika kergitamine paratamatult natuke vähendab nälga. Portugali autunne oli saanud Tšehhis sügavalt kannatada, meie vastu poolfinaalis ära kukkunud Alex Ferreira tegi Matosinhoses nüüd superpartii: 24 punkti, kasutegur 16, rünnak 68%, 5 serviässa.
* Uued mehed. Paradoksaalne, aga nii võis see olla: Karlovy Varys sundis koondise liidri Robert Tähe ja samuti olulise mehe Henri Treiali puudumine ülejäänud meeskonda end maksimaalselt mobiliseerima. Nüüd võis pisut tekkida lõdvem hoiak, kuna teati, et vajadusel on meil nii nurka kui temposse hea mees vahetusest võtta.
* Harjumatu elurütm. Mäng toimus Eesti aja järgi kell 23 (Portugalis kell 21), veel enam harjumatu oli kell 14 tehtud „hommikune” treening. Sellistest ebamugavustest ei tohiks end segada lasta, aga vaadates kui ühtlaselt uimaselt eestlased tegutsesid, siis see võis olla üks teguritest.
* Vale algkoosseis. See on muidugi puhas tagantjärele tarkus, mis ei maksa enam midagi ja mille tõesust kontrollida ei saa, aga fakt on see, et Portugal lõi kodusaalis nii kõva servi, et Eesti kahe-mehe-vastuvõtt (nurgaründajana tegutsenud Venno sisuliselt vastuvõtul ei osalenud, Rikberg ja Kollo katsid teda, kokku sai ta vaid kaks pallingu vastuvõttu kirja) ei saanudki sellise turmtule vastu kuidagi hakkama saada. Seega tulnuks Venno asemel kohe Täht sisse panna (hiljem oli tal pärast haiguspausi keeruline allamäge veerevat vankrit peatada, mees otsis isegi alles seda õiget enesekindlust) või teise variandina mängitada kolme kahurit (Venno, Täht, Teppan) korraga nagu võidumängus Belgia vastu. Siis oleks vastuvõtt olnud endiselt halb, kuid oleks võimu keerulisi tõsteid ära lahendada.