MIKK JÜRJENS
filmi produtsent ja režissöör-stsenarist

Mina olen jalgpalli jälginud juba 25 aastat või natuke rohkemgi, peaaegu sama kaua olen vahelduva eduga käinud ka Eesti koondise mängudel. Igapäevaselt jälgin oma lemmikmeeskonna Newcastle United tegemisi ja hoian sellest johtuvalt silma peal peaasjalikult Inglismaa kõrgliigal. Poole silmaga jälgin ka kodust liigat ja loomulikult püüan alati jõuda rahvuskoondise mängudele.

Olles kolme kirgliku jalgpallihullust väikepoja isa, ei olnud mul küsimustki, miks ja kas on praeguses ajas vajalik teha üks spordifilm “Lõvide” jalgpallimeeskonnast. Nende kirg, töötahe, meeskondlik ambitsioon ja edulugu on inspireerivad loodetavasti mitte ainult meile, vaid kõigile, kes murravad jätkuvalt pead selle üle, kuidas üks väike riik võiks mõnel võistkondlikul alal edukalt esineda ja kaugele jõuda.

KAUR KOKK
filmi režissöör-stsenarist ja monteerija

Lõvide looga olen sümboolselt seotud juba sünnist saati - nimelt olen sündinud legendaarsel 87ndal aastal, kui Lõvipoisid võitsid Helsinki Cupi. Juuni alguses, kui turniirivõiduni olid jäänud vaid loetud päevad.

Mõned aastad hiljem viis isa mind käekõrval väljakule; hakkasin ka ise seda ilusat mängu mängima. Mitte küll ilmselt väga ilusti, sest jalkatrennis ma ei käinud ja vastas olid täiskasvanud mehed. Ja trenni ma ei läinudki - noor ja mässumeelne kunstihing, tegemist oli niigi. Aga mängima jäin. Ja vaatama ja kaasa elama.

Meie noorukeses jalkakultuuris pole filmilugusid palju, Lõvide oma on alati tundunud üks neist. Ja kui nüüd pakuti võimalust see lugu filmiks teha, ei pidanud ma pikalt järgi mõtlema.

MADIS REIMUND
filmi režissöör-stsenarist ja operaator

Olen vabakutseline filmi- ja teleoperaator, lisaks režissöör olnud dokfilmidele, muusikavideodele ja reklaamidele.

Oli 1996. aasta ja FC Flora eestvedamisel käisid toonased koondislased Mart Poom, Martin Reim, Marko Kristal koolides jalgpalli promomas. Nii ka meil Kaiu põhikoolis. See poiss, kes palliga v-tähe (üks jalgpalli alustrikkidest) ära tegi, sai trenni. Käisin toona esimeses klassis ja pääsesin Kehtna FC Florasse.

25 aastat hiljem kutsuti kaasa lööma (filmi)projektis, kus idee portreteerida nende samade meeste, kes mind jalgpalli tõmbasid, algusaastaid ja tegusid. Olin nõus hetkega.

Eestis tehakse harva spordifilme, jalgpallifilmidest rääkimata.