Ühe ajastu lõppemise puhul käis Jalka ERRi telenägudel külas. Mida muud, kui vanu häid aegu meenutamas!

Eesti koondis või suurturniir?

ERRi inimesed kinnitavad kui ühest suust, et kuigi ühe ropsuga haarati neil käest nii EM-finaalturniirid kui Eesti koondise kohtumised ning suurturniiride vaadatavus on palju suurem kui Eesti mängudel, on rohkem kahju just sellest, et loobuda tuleb Eesti koondise ülekannetest.

„Koondis on ikka südameasi,“ tõdeb Aet Süvari. „Kui keegi oleks andnud valida, et ühest peate loobuma ja teise saate jätta, siis poleks minu jaoks küsimust ka olnud. Koondisemängudel käime muidugi edasi ja selle kajastamist ei võta meilt keegi ära, aga üks asi on seal lihtsalt ajakirjanikuna olla, teine ise ülekannet, stuudiot ja muud teha.“

Tarmo Tiisler sekundeerib. „See on ikka oma asi. Tiitlivõistlused on küll toredad, ägedad ja glamuursed, toimuvad suvel ja mida kõike veel, aga eelistan iga kell olla novembrikuise ilmaga A. Le Coq Arenal Eesti koondise mängul kui teha stuudios keset suve poolfinaali, kus, olgem ausad, on kümme korda rohkem pealtvaatajaid.“
Tarmo Tiisler Balti turniiril.

Cesare Prandelli ja ekraanigraafika

Kui varem oli alaliitudel võimalus iga kohtumise teleõigusi eraldi müüa, siis eelmisel kümnendil mängureeglid muutusid – valikmängude, Rahvuste liiga ja viimasel ajal isegi maavõistluste teleõigusi haldab UEFA tsentraalselt. See tähendab ühtlasi seda, et korralduslikult on igas Euroopa otsas asjad suures plaanis ühtmoodi ning „käsitööd“, mida reporteritel ja kommentaatoritel varem iga kord erinevat moodi teha tuli, enam sellisel kujul tegema ei pidanud.

„Kommentaatori ülesandeks oli saada ülekande ekraanigraafika jaoks kuidagi kätte mõlema tiimi mängijate taktikaline asetus,“ meenutab Kristjan Kalkun. „Sisuliselt tähendas see ju seda, et kui sain 11 nime mängu eel teada, tuli need mul kuidagi paberile sättida, et pilt edastada telebussi, kus sellest ekraanigraafika moodustati. Eesti puhul oli asi muidugi lihtsam, sest üldiselt olid asjad teada. Kui Tarmo Rüütli oli peatreener, oli asi veel lihtsam – ta lubas mängueelseid treeninguid lõpuni vaadata ning alati oli teada, et trenni lõpus saab sealt algkoosseisu välja lugeda. Ühes trennis siis külmetasime väljaku ääres hästi kehva ilmaga – ühel hetkel tuli Rüütli meie juurde ja ütles: „Poisid, näen, et teil on külm – teeme nii, et ma ütlen teile koosseisu ära.“ Ja ütleski!

2010. aastal, kui Itaalia siin käis, juhtus aga näiteks niimoodi, et Itaalia algkoosseis tuli välja. Teadsin mängijaid ja panin nende asetuse oma silma järgi paberile kirja, aga polnud kellegi käest üle kontrollida. Jalutasin A. Le Coq Arena fuajees ringi ja vaatasin: ohoo, peatreener Cesare Prandelli! Läksin tema juurde, näitasin paberit ja küsisin: correct? Oli correct!“

Aet Süvari mäletab hästi ka seika, kus Eesti koondise kohtumist kommenteerinud Priit Kuusk sattus täbarasse olukorda, kui mängu alguses selgus, et talle edastatud vastaste koosseisus ei läinud ükski nimi õige numbriga kokku. „Ta tõmbas paberid otse-eetris kärinal puruks ja ütles, et nendest mõttetutest paberitest ei ole küll mingit kasu!“

Maret Ani intervjuust Andrea Pirloga asja ei saanud

Enne seda, kui ülekannetega seotud korralduse võttis üle UEFA, oli raskendatud ka vastasmeeskonna mängijatega intervjuude tegemine. Kõik sõltus sisuliselt sellest, millises tujus ja millise suhtumisega teine pool parasjagu olema sattus.

„Tippmängijatega intervjuude saamine võis olla päris keeruline. Kui mängisime Bosniaga ja vastaste koondis lennukiga Tallinnasse saabus, tahtsin juttu teha Edin Džekoga,“ meenutab Kalkun. „Tundsin ta lennujaamas nägupidi ära ja küsisin, kas saaksin temaga intervjuu teha. Tema tegi silmad suureks: miks sa minuga rääkida tahad? Kui ütlesin, et te olete ju Bosnia koondise põhiründaja, läks tal nägu naerule ja ta oli nõus. Ta sisuliselt mängis minuga!

Kui aga Serbia siin käis, siis ei võtnud ükski mängija niimoodi vedu. Branislav Ivanović andis autogramme, läksin siis tema juurde ja küsisin intervjuud. Ta sosistas mulle vastu: meil ei lubata. Nüüd on selles mõttes asjad palju lihtsamad – lepid päev varem kokku, kes intervjuule tuuakse, ei pea enam kedagi taga ajama. Suhtlus on tunduvalt parem. Kui Hispaania koondis siin käis, siis ajasin Xabi Alonsot taga, kuna teadsin, et ta on üks, kes inglise keelt räägib. Pikki aastaid kaasasime mängudele tegelikult inimesi, kes oskaksid vastaste keeles rääkida. Uudistetoimetusest oskab meil näiteks Epp Ehand hispaania keelt, siis tegi tema mängujärgseid intervjuusid, kuna tal oli palju lihtsam mängijatega jutu peale saada.

Itaalia mängu puhul palusime appi tipptennisist Maret Ani, kes oli pikalt Itaalias elanud ja mänginud. Üritasime tema abil Andrea Pirlot kaamera ette saada. Mängu eel see ei õnnestunud, mängu järel oli aga ainult niimoodi, et Pirlo ajas Maretiga natuke juttu, aga intervjuud kui sellist ei toimunud! Ma sain aru, et Pirlo oli lihtsalt küsinud, kes Maret on, miks ta itaalia keelt räägib ja kus ta seda õppis.“
Maret Ani Eesti - Itaalia mängul.

Kõige ägedam Eesti koondise mäng: see, kus Eesti ei olnudki osaline

Tarmo Tiisler tõdeb, et tema jaoks oli omapärasel kombel üks Eesti koondise huvitavamaid kommenteerimiskogemusi üks kuulus mäng, kus Eesti koondis platsile ei jooksnudki. Ei, me ei räägi 1996. aasta Eesti–Šotimaa fantoomkohtumisest, vaid 2011. aasta sügisel toimunud Sloveenia–Serbia matšist, kus sloveenide dramaatiline 1 : 0 võit Eesti valiksarja alagrupis teisele kohale aitas. Tegu peaks olema ainsa jalgpallikoondiste valikmänguga, kus üheks osapooleks ei olnud Eesti võistkond, kuid mida ERR on näidanud.

„See oli nii raju! Kuskil karupees hakkavad kaks Balkani riiki mängima sellele, kas Eesti saab edasi või mitte. Ja ETV näitab otse! Kogu selle mängu ootus. Kuskilt ülikaugelt lüüakse koll. Handanović võtab penalti ära. Kõik läks meie poolt. Mina ütlen ausalt: minu kõige kõvem Eesti koondise mäng on Sloveenia–Serbia!“ muigab Tiisler.
Serbia - Sloveenia mängu ühisvaatamine.

Kristjan Kalkun meenutab hea sõnaga neid kohtumisi, kus Eestil mäng õnnestus. „Vahel tagantjärele tulemusi kontrollides olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et kas sai ka ise seda mängu kommenteeritud. Paljud korrad enam isegi ei meenu, aga on väga kindlad kohtumised, mis on pikaks ajaks meeles. Oma esimese koondisemängu kommentaari tegin 2007. aasta suvel, kui oli Eesti–Andorra mäng. Mäletan siiani väga hästi, kuidas Tarmo Kink vasakult äärelt söödu andis ja Indrek Zelinski selle sisse vajutas. Mängu lõpp oli sisuliselt käes, Zelinski tõmbas särgi seljast ja sai punase kaardi… Esimese hooga tulevad eredalt meelde veel näiteks 2011. aasta kohtumine Põhja-Iirimaaga, mille 4 : 1 võitsime, samuti 2 : 2 viik Hollandiga.“

Kuidas Aet Süvari kreeklastel suu ammuli jättis

Hoolimata sellest, et mängijate intervjuud on tänapäeval suhteliselt selgelt ära reguleeritud, saavad intervjuud mitte anda tahtvad pallurid alati vabanduseks öelda, et nad ei räägi head inglise keelt.

„Kui mängisime Kreekaga, siis tuli lõpuvile järel minu juurde soomlasest ametnik, kes küsis, keda ma Kreeka mängijatest intervjuule soovin. Ütlesin talle, et toogu väravalööja,“ räägib sageli Kreekas puhkamas käiv ja sealset keelt mõistev Süvari. „Soomlane käis siis küsimas Kreeka pressiesindaja käest, kes vaatas korra ülbelt meie poole ning palus tal mulle edasi öelda, et nende mängijad oskavad ainult kreeka keelt. See oli muidugi ilmselge vale – iga kreeklane räägib inglise keelt! Suhtumine oli igatahes selline, et neil ei kõlba meiega rääkida. Mina ütlesin siis sellele ametnikule, et pole probleemi – teeme intervjuu siis kreeka keeles!

Vastaste pressiesindajal läksid silmad suureks, ta tuli ise minu juurde ja uuris kreeka keeles, kas ma tõesti räägin kreeka keelt. Ütlesin talle jah, aga ise mõtlesin samal ajal, et kui ta nüüd mu käest küsib midagi, millest ma aru ei saa, on küll loll olukord… Suhtumine muutus hetkega! „Muidugi saab! Kohe tuuakse mängija!“
Aet Süvari

Eks ma olin ikka kõvasti ettevalmistusi ka teinud, et kreeka keeles intervjuu ära teha: küsimused olid paberi peal kirjas. Ütlesin mängijale ka, et räägi pigem lihtsas keeles – ja ta rääkiski väga toredalt lihtsate sõnadega. Pärast seda puutusime kreeklastega veel mitu korda kokku, sest olime ka ühes Rahvuste liiga grupis koos. See Kreeka vanamehest pressiesindaja pidi iga kord sõbralikkusest ümber kukkuma, kui mind nägi! „Keda sa tahad? Toon sulle ükskõik kelle!“ Aga vaat me rohkem ei tahtnud kah!“

Karel Voolaid tahtis Aet Süvari tantsule võtta

„Intervjuude tegemine ei ole ju alati üldse nii tore. Kui Eesti mängis 2020. aasta valiksarja, kus me ei saanud ühtegi võitu, siis olid need intervjuud mulle masendavad, olid intervjueeritavatele masendavad. Sa näed, et nad ei taha sinna tulla, aga kohusetundlikult tulevad siiski kohale, ise näost ära,“ meenutab Süvari.

„Kui Saksamaal 0 : 8 kaotasime, mõtlesin, et vaat see on selline tunne, mida need Saksamaa ajakirjanikud, suured profid, ei oska ette kujutadagi: järjest tuleb intervjuusid teha koondisega, kes ainult kaotab ja suurelt kaotab. Kui Karel Voolaidil oli üks viimaseid mänge, 3 : 3 viik kodus Põhja-Makedooniaga, siis andsime ju käest 3 : 1 eduseisu ja küsisin tema käest, kuidas siis jälle niimoodi. Siis ta ütles midagi sellist, et mõtles ise ka, et tuleb võidu pealt ja teeb minuga siin ühe tantsu… Tal lendas ka kork pealt ära.“
Karel Voolaid

Kalkun ja lisaajad

Süvari meenutab, et kaotatud mängude puhul hakkavad ka ajakirjanikud vaatama, kas tekivad seaduspärad. „Kas see on kuidagi kaotustega seotud, et just siis halvasti mängitakse, kui mina intervjuusid teen? Mingil hetkel käisid küll sellised jutud, et iga kord, kui see või teine mängule läheb, siis läheb mäng untsu.“

Sporditoimetuse juht Rivo Saarna tõdeb, et lõpuks kindlat seaduspära ei leitud, küll aga kehtib omapärane korrelatsioon Kristjan Kalkuni ja suurturniiride lisaaegade vahel. „Kui tiitlivõistlustel jõuab aeg play-off’ideni, kus mängud võivad lisaajale minna, siis võivad plaanid sellest olenevalt muutuda. Loomulikult valmistume selleks, aga kahe mängu vaheline stuudio võib seetõttu lühemaks jääda, saatekavas olev järgmine saade hilineda ja nii edasi. Vaatame ja valmistume siis selle järgi, kes parasjagu tööl on: korrelatsioon on olnud selline, et kui Kristjan Kalkun kommenteerib, siis läheb mäng raudpolt lisaajale!“
Kristjan Kalkun

Tänavune MM – kas viimane ETV ekraanil?

Kuigi Viaplay haaras konkursi võitmisega enda kätte väga suure osa koondistejalgpalli teleturust, on üks suur võistlus veel ERRi käes – selle aasta lõpus toimuv MM-finaalturniir. Järgmise, 2026. aasta finaalturniiri õiguste omanik selgub ilmselt alles pärast tänavust turniiri. Seega ei ole hetkel veel teada, kas suur koondistevutt naaseb pärast tänavust aastat ETV ekraanile.

„Kes iganes 2026. aasta turniiri üle ei kanna, siis see on päris suur katsumus,“ sõnab Saarna, viidates sellele, et nelja aasta pärast toimuval MMil on osalejaid juba 48 ning mänge kokku 80–16 võrra rohkem kui tänavustel võistlustel. See kõik nõuab mõistagi rohkem kommentaatoreid, suuremat stuudiovõimekust ja muid ressursse. Ainult kolme põhikommentaatoriga, nagu ERR on seni suurturniiridel toimetanud, nelja aasta pärast enam hakkama ei saa.

Kaks taktikalauda!

Tänavusest hooajast alates on ERR teinud suure sammu edasi Premium liiga ülekannetes: pühapäevastele kohtumistele eelneb telemajast tehtav pooletunnine stuudiosaade, kus analüüsitakse vooru kohtumisi ja kasutatakse ka kuulsat taktikalauda. Vähesed aga teavad, et see pole sugugi seesama taktikalaud, mis pakkus lõbusat kõneainet suvisel EM-finaalturniiril!

„Uus taktikalaud on isegi natuke suurem kui varasem. Uus laud jääb telestuudiosse, vanem laud aga A. Le Coq Arena telestuudiosse. Kui on sealsed kohtumised, hakkame stuudiot kohapealt tegema,“ avaldab Rivo Saarna, kes lisab, et tema meelest on taktikalaua hinna kohta olnud ebaproportsionaalselt palju kisa-kära.
Indrek Zelinski, Janno Kivisild ja Martin Reim taktikalaua taga.

„Ma arvan, et selle hinnast on tarbetu rääkida – sama hästi võiksime rääkida stuudiojuhi riietusest, stuudiokujunduse maksumusest ja nii edasi. Taktikalaud on ju täiesti normaalne töövahend iga normaalse riigi televisioonis, see on osa jalgpalliülekandest. Tore, et meie oleme esimesed, kes seda Eestis kasutavad, aga ma arvan, et see ei ole meie probleem, et teised seda ei tee.“

Suurmees võttis Tiisleriga ise ühendust

Tarmo Tiisler meenutab, et temale on koondisereisidest ühena eredamatest meelde jäänud 2015. aasta käik Wembleyle, kui Eesti mängis seal Inglismaaga. „Puhtalt edevuse pärast – kurat, ma teen Wembleyl ülekannet! Kusjuures ei olnud mingit meeletut õhkkonda või tohutut meeleolu, nende jaoks oli see täiesti tavaline rutiin. Kommentaatori positsioonile viis sisuliselt mingisugune kaubalift. Uhke oli aga see, et sain juba eelnevalt Tallinnas peetud mängul tuttavaks Clive Tyldesley ja Martin Tyleriga, kelle kõrval ma siis ise kommenteerisin.

Kõigepealt kirjutas Clive mulle umbes kaks nädalat enne mängu, et kas ma oleksin nõus mängijate kohta infot vahetama, saates mulle inglaste kohta uhke listi. Siis oli küll selline tunne, et jube uhke värk – „Can Manchester United score?“*, mees saadab mulle kirja! Saime siin natuke tuttavaks ja mul on siiamaani tema mänguleht alles – võtsin mõlema mehe autogrammid peale ja see on mul kodus klaasi all.“

Süvari lõbusalt: „Kindlasti räägib tema Inglismaal praegu kellegagi Tarmost: kujutad ette, selline mees ja küsis minult autogrammi!“

* Tyldesley on Inglismaal ITV eetris kommenteerinud aastaid suurturniire, koondisemänge ja ka klubisarjade finaale. Tema kuulsaim tsitaat pärineb 1999. aasta Meistrite liiga finaali lõpuminutitest, kui Manchester United 0 : 1 kaotusseisus Müncheni Bayerni vastu nurgalöögi teenis. Tyldesley küsis retooriliselt: „Kas Manchester United skoorib? Nad ju alati skoorivad…“ – mõned sekundid hiljem lõi United viigivärava, minuti jagu hiljem ka võiduvärava.

„Meil on DJ tellitud. Kui võidame, tuleb pidu!“

ERRi inimesed on täheldanud, et kommentaatorite ja reporterite tingimused ei olene mitte sellest, kui suur staadion on, vaid sellest, kui värskelt see ehitatud on. „Käisime ju hiljuti mängimas FIFA edetabeli esimese meeskonna Belgiaga. Nad mängivad Brüsselis kuningas Baudouini nime kandval staadionil – mind lausa hämmastas, kui lagunenud, räämas ja kole see välja nägi! Reporterid pidid ka kommentaatorite lähedal istuma ja isegi need istekohad olid tibatillukesed, kuhu tuli ennast kuidagi suruda,“ nendib Süvari, kel ei läinud seal kõige sujuvamalt ka tööülesannete täitmine.

„Koroonaaja reeglid on ka meie tööd natuke muutnud – kui varem toimusid mängujärgsed intervjuud staadioni siseruumides, siis nüüd on need liigutatud õue. Mõnel staadionil on see hästi lahendatud, aga näiteks sealsamas Brüsselis tuli Belgia pressiesindaja meie juurde ja ütles – veel hästi viisakalt sõna „kui“ rõhutades –, et kui nad võidavad, peaksime arvestama, et neil on pooleks tunniks tellitud DJ, kes staadionil peo püsti paneb. Küsisin seepeale, et kus on kõlarid – ja muidugi tuli välja, et need on otse selle koha kõrval, kus meie intervjuusid läbi viima peame. Kuidas sellise asjaga üldse arvestama peaks!? Lisaks kõigele on ju piirangute tõttu minu ja mängija vahel ka barjäär. Lihtsalt ei kuule ju teineteisega rääkida… Televaataja veel kuuleb, mida mikrofoni röögitakse, aga mina küll mitte. Neid intervjuusid oli lausa ebainimlik teha.“

Kalkun: „Töötingimustest rääkides tulevad esimesena meelde ühed minu esimesed võõrsilmängud Balkanil, kui mängisime Horvaatia ja Makedooniaga. Alalõpmata oli seal nii, et kommentaatoril oli kaasas koodeks, mille pidi seal puldi taha ühendama, et kommenteerida saaks. Teatud riikidega oli lihtsalt nii, et need liinid ei töötanud nii, nagu pidanuks. Näiteks oli mõnel pool ilmtingimata vaja, et kommentaator pidi ise välja helistama – ainult siis kuulis Tallinn, mida ta rääkis. Väga palju oli igasugust kontrollimist ja muud segadust. 2012. aasta EM-valiksarjas Fääri saartel oli aga nii, et see hoone, kust mängu kommenteerisime, oli väga omapärane. Pistikud, millega pult kinnitatud oli, logisesid nii palju, et me ei olnud üldse kindlad, et ühendust saame! Kommenteerimispositsioon ise oli ka sisuliselt lihtsalt üks staadioni juures olev maja, kus tuli aknast mängu vaadata.“

Flora köögist professionaalse ruumini

A. Le Coq Arena koondisemängude ajal on juba aastaid omal kohal olnud ETV stuudio, kus räägitakse mängueelseid jutte, tehakse vaheajaanalüüsi ning intervjuusid asjaosalistega. Kui sageli on see toimunud väljaku ääres õues ning praegu tehakse suurt osa sellest staadioni nurgas katuse all asuvas spetsiaalses boksis, siis algusaastatel tuli selleks ka pisut improviseerida. Mõnda aega tehti stuudiosaadet näiteks FC Flora köögist areeni edelanurgas, kust avanes aknast vaade väljakule. Enne spetsiaalsete stuudioruumide ehitamist UEFA superkarikafinaali eel tegi ERR stuudiot aga vabas õhus lõunatribüüni ülemises osas.

„Otsiti kohta, kus oleks kõige ilusam vaade – ühest küljest paistavad linna tornid, teisalt aga ka väljak ja staadion. Kui siis vähegi külmem või tormisem ilm sattus, siis mõtlesid, et okei, võin seal ju ülikonnas olla, aga need ei ole päris need tingimused. Nüüd, kus saab arvestada, et on kuiv ja soe keskkond, kus paberid laua pealt ära ei lenda, on hoopis teine asi,“ märgib Kalkun.

„Iga selline asi eraldivõetult tundub kui väike detail, aga kui kõik kokku panna, siis moodustub sellest suurem tervik,“ lisab Süvari. „Kas stuudio näeb välja professionaalne, soliidne, kas inimene saab rahulikult rääkida, nii et kõik kostab… Kui neid asju liiga palju kokku kuhjub, siis tuleb päris suur vahe sisse.“

Jalgpalli vaadatavus saab hiiglasliku hoobi

On siililegi selge, et ETVga võrreldavaid vaatajanumbreid Viaplay netiplatvormilt oodata ei ole, olgugi et antud on lubadus, et koondisemänge näidatakse tasuta. „Minu jaoks on see ikka konkreetselt ajastu lõpp,“ nendib Süvari. „Sellest on tõesti kahju.“

„Ühest küljest mõtled, et 15 aastat on tehtud ja muidugi võiks edasi teha, aga võibolla on igal asjal tõesti algus ja ots. Kunagi tuleb see ehk meile tagasi? Eks siis paistab,“ pakub Kalkun.

„Mis sest kasu on, kui ta siis tagasi tuleb, kui mina juba pensionär olen ja kepiga käin? Kes mind siis enam eetrisse laseb?“ naerab Süvari. „Praegu tundub, et auk jääb hinge, aga võibolla harjume muutustega ära. Muutused on ju need, mis kõike edasi viivad ja arendavad. Need võivad olla valusad, aga nendest sünnib sageli midagi positiivset. Ei tea, milleks see hea võib olla.“

Kalkuni sõnul tuleb vahe sisse just jalgpalli kandepinna osas. „Kõige rohkem on kahju sellest, et jalgpall koondisetasandil läheb vabalevist ära. Paljud leiavad ta ehk üles, aga juhuslikke vaatajaid enam naljalt selle peale ei satu. Paljud Euroopa riigid on ju selle tee läbi käinud – ülekanded läksid tasulistesse kanalitesse, enne kui alaliit ja klubid hakkasid nõudma, et marginaliseerumise vältimiseks tuleb tagasi vabalevisse jõuda.“

Rivo Saarna pakub konservatiivselt, et vaatajate arvu kahanemine on tohutu. „Eesti jalgpall kaotab üle poole oma vaatajatest. Ei julge öelda, kui suur see protsent täpselt on, aga üle poole kindlasti. See on väga suur hulk.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid