Mis mõjutab ERR-i sporditoimetuse kummalisi otsuseid: raha, väiklus või mugavus?

Rahvusringhäälingu sporditoimetus peab oma kajastustes lähtuma sündmuste tähtsusest, mitte isiklikust huvist või laiskusest.

2009. aasta suvel sõitis Eesti korvpallikoondis EM-i valiksarja raames kolmest mängust koosnevale turneele: esmalt mängiti Ukraina pealinnas Kiievis, seejärel Ungaris Szolnokis ja lõpetuseks Tšehhi pealinnas Prahas. Kolm mängu, kolm valusat kaotust, mille tõttu kukkus Eesti valiksarja lõppedes B-divisjoni. Eesti korvpallil ei läinud toona hästi, kuid Rahvusringhääling kajastas neid mänge põhjalikult.

Tarmo Tiisler, minu arvates aegade parim Eesti spordireportaaži meister, vahendas mänge raadios, Kristjan Kalkun televisioonis. Rändasime ajakirjanike kambaga läbi kolme riigi ja mängu. Elasime meeskonnaga ühes rütmis, õhtuti istusime õlleklaaside taga, valutasime südant ja arutlesime, miks on meie korvpalli seis just selline, nagu ta parasjagu on. See oli meie endi jaoks tähtis ja oli tähtis ka Eestis uudiseid ootavatele inimestele. Korralik kajastus oli elementaarne.

Tarmo, Kristjan – mis on juhtunud? Miks nüüd, peaaegu 13 aastat hiljem pole korvpall enam teie ja kogu ERR-i sporditoimetuse silmis enam midagi väärt? Asi ei saa olla selles, et korvpall kedagi ei huvitaks. Möödunud nädalavahetusel reisis Eestist Riiga Eesti-Läti liiga nelja tugevama finaalturniirile sadu ja sadu fänne. Tegu oli Eesti klubikorvpalli aasta kõige tähtsama sündmusega. Võistlusega, mille lai kajastamine peaks olema maksumaksja raha eest tegutseva kanali jaoks prioriteet.