Kust võiks FIFA 211 liikmesriigile veel lisa tulla?
Lihtne vastus: jah, muidugi! Ühest küljest on tõenäoline, et aja jooksul tekib juurde iseseisvaid riike, teisalt ei saa välistada ka seda, et mõni juba praegu eksisteeriv piirkondlik alaliit muutub sedavõrd tõsiseltvõetavaks, et neid tunnustatakse ka ametliku staatusega. FIFA liikmete seas on enamuses küll iseseisvad riigid, kuid juba praegu on liikmete seas mitu sellist „jalgpalliriiki“, mis näiteks ÜRO koosseisu iseseisva riigina ei kuulu. Kõige lihtsam näide on Ühendkuningriigi jagunemine: esmalt liitusid FIFAga eraldi Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, ent praeguseks on FIFA liikmed ka ametlikult brittidele kuuluvad Gibraltar, Bermuda, Montserrat, Kaimani saared, Turks ja Caicos, Briti Neitsisaared ja Anguilla. Üksteist FIFA liiget ühestainsast riigist!
Ühendkuningriik ise on suurim ÜRO liige, millel ei ole oma FIFA-tasemel koondist – kokku on selliseid riike vaid seitse, kusjuures ülejäänud kuue rahvaarv on kamba peale kokku vaid pisut üle 200 000 inimese. Selles klubis on veel Mikroneesia, Monaco, Palau, Nauru ja Marshalli saared. Vatikan, mida tunnustatakse iseseisva riigina, ei kuulu aga kumbagi ühendusse.
FIFA liikmeks mitte olemine ei tähenda aga veel mõistagi seda, et neil riikidel poleks jalgpallikoondiseid ette näidata – Ühendkuningriigi koondis on eelmisel sajandil mõnel korral moodustatud sõprusmängudeks ning oli kuni 1972. aastani ka olümpiamängudel sage osaline. Viimast korda tuli koondis kokku 2012. aasta Londoni olümpiaturniiriks.
Nimetatud sekstetist pole ainsana mitte kunagi kokku tulnud Marshalli saarte jalgpallikoondis, millest sai põhjalikumalt lugeda veebruarikuu Jalkast.
FIFA liikmeks saada pole lihtne
Kuigi esmapilgul võiks arvata, et mida rohkem, seda uhkem, siis tegelikult ei paista FIFA uute liikmete suhtes kõige vastuvõtlikum olevat – osalt ilmselt seetõttu, et iga lisaliige tähendab FIFA-le ka rahaliselt üht suud, mida toita. Väga väikeste riikide jalgpalliliitudele käib sageli ka kogu sellega kaasnev aastatepikkune juriidiline pool üle jõu.
Üks on aga kindel: enne FIFAt peavad potentsiaalsed uued riigid saama oma maailmajao või piirkonna konföderatsiooni liikmeks.
Konföderatsioone on maailmas kuus: UEFA (Euroopa), CAF (Aafrika), AFC (Aasia), OFC (Okeaania), CONCACAF (Põhja- ja Kesk-Ameerika) ja CONMEBOL (Lõuna-Ameerika). Kuna need ei ole ära jaotatud täpselt maailmajagude või mandrite kaupa, olekski eesti keeles neid ilmselt kõige täpsem nimetada piirkondlikeks alaliitudeks – lisaks on mitmes alaliidus erandeid. Kõige „stiilipuhtam“ on selles osas vaid aafriklaste CAF, kuhu kuuluvad tõesti vaid Aafrika riigid, sealjuures ei ole ükski Aafrika riik mõne teise konföderatsiooni liige. UEFA liikmed on teatavasti mitu riiki, mis on geograafiliselt kas suures osas või lausa täielikult Euroopast väljas (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Iisrael, Kasahstan, Türgi, Venemaa); Aasia konföderatsiooni osaks on Okeaaniast „üle hüpanud“ Austraalia, samal ajal kui mitu geograafiliselt Aasias asuvat riiki kuulub hoopis UEFAsse; CONCACAFi liikmed on aga teiste seas Lõuna-Ameerika mandril asuvad väikeriigid Guyana, Suriname ja Prantsuse Guajaana.
Kui UEFA ja CONMEBOL koosnevad vaid FIFA liikmetest, siis kõikides teistes konföderatsioonides on liikmeid, kes FIFAsse (veel) ei kuulu. Lihtsalt öeldes: sellised riigid saavad osaleda küll piirkonna meistrivõistlustel, kuid mitte MM-valikturniiril. Aafrikas on sellised jalgpalliriigid Prantsusmaale kuuluv väikesaar Réunion ja Tansaaniale kuuluv autonoomne saar Sansibar; Aasia jalgpalliliidu liige on Põhja-Mariaanid (USA ülemereterritoorium), Okeaanias Kiribati ja Tuvalu (mõlemad iseseisvad riigid). CONCACAFis on selliseid jalgpalliriike aga päris palju: eelmainitud Prantsuse Guajaana kõrval veel Bonaire, Guadeloupe, Martinique, Saint Martin ja Sint Maarten. Kõik neist on kas Prantsusmaa või Hollandi territooriumid.
Mitu neist, eesotsas Sansibari ja Bonaire’iga, on ka FIFA liikmetaotluse sisse andnud ning võib olla aja küsimus, kui nad vastu võetakse – samas on FIFA nende senised taotlused eri põhjustel tagasi lükanud.
Eestile lähema näitena oli viimati sellise staatusega Gibraltar, kes võeti UEFA liikmeks 2013. aastal ja FIFA liikmeks 2016. aastal. Mäletatavasti tähendas Gibraltari FIFAga liitumine seda, et 2018. aasta MM-valiksarjas lisati nad alles pärast loosimist Eestiga samasse valikgruppi – esialgu oleksime nende asemel pidanud kaks arvestusvälist kohtumist pidama MMi korraldajamaa Venemaaga, ent Gibraltari vastuvõtmine FIFAsse avas neile ka ukse MM-valiksarja.
Kas Euroopa või Põhja-Ameerika?
Pealkirjas esitatud küsimuse vastusena võib kõige tõenäolisemate kandidaatidena välja tuua kaks iseseisvat riiki, kes on juba oma konföderatsiooni liikmed, kuid keda ei ole veel FIFAsse vastu võetud: need on Okeaanias asuvad Kiribati ja Tuvalu. Mõlemal oleks tarvis rahvusvahelistele nõuetele vastavat staadioni ning ka rahalise poole pealt võivad ette tulla raskused, kuid just need kaks riiki, iseäranis väiksem Tuvalu, paistavad hetkeseisuga olevat kõige loogilisemad järgmised FIFA liikmed.
Milline on olukord aga Euroopas? Iseseisvatest riikidest ei ole rahvusvahelises jalgpallielus osalised Monaco ja Vatikan. Mõlemad on sealjuures aeg-ajalt oma jalgpallikoondise isegi koostanud, kuid regulaarseks vutielus osalemiseks jääb mõlemal kandepinda lihtsalt väheseks. Monaco kodakondsus on vaid umbes seitsmel tuhandel inimesel, Vatikani pass vähem kui tuhandel inimesel. Muide: Vatikani koondis on seni teiste riikide vastu pidanud neli ametlikku kohtumist, kõik need Monaco vastu viimase kahekümne aasta jooksul. Monaco on võitnud neist matšidest kolm, üks mäng jäi viiki.
Väiksemaid kohti, mis on oma koondise välja pannud, on Euroopas veel – Ühendkuningriigile kuuluvad saared Man, Guernsey ja Jersey, samuti on jalgpalliliit näiteks Soomele kuuluval Ahvenamaal. Ka mitu rahvusvahelise tunnustuseta riigilaadset piirkonda on jalgpallis oma esinduse välja pannud: nende sekka kuuluvad näiteks Abhaasia, Mägi-Karabahh, Põhja-Küpros, Lõuna-Osseetia ja Transnistria. UEFA või FIFAga ühinemisele ükski neist mõistagi lähedal ei ole.
Huvitava küsimusena on üles kerkinud ka Gröönimaa jalgpalliliidu olukord. Gröönlasi ei ole küll palju, kuid nad on hoolimata ebasoosivatest ilmaoludest suured jalgpallisõbrad ning tõsiselt mõelnud ka rahvusvahelise jalgpallieluga liitumise peale. Käsipalli kujul on neil hea näide omast käest võtta: pisut enam kui 50 000 elanikuga maailma suurim saar, kus suure osa rahvastikust moodustavad suhteliselt isoleeritult elavad inuitid, on käsipallis aastaid olnud arvestatav tegija ning jõudnud mitmel korral isegi MM-finaalturniirile.
Oluline takistus on Gröönimaal hetkel rahvusvahelistele nõuetele vastava staadioni puudumine. Pealinnas Nuukis asuva kunstmuruga väljaku asendajaks plaanitakse 2000 istekohaga staadionit, kuid rahapuudusel pole seda seni veel ehitama asutud.
Peale selle on oluline küsimus ka see, millise konföderatsiooniga Gröönimaa ühel hetkel ühineda võiks. Geograafiliselt asuvad nad Põhja-Ameerikas, kultuuriliselt on nad aga rohkem seotud olnud Euroopaga. UEFA on aga viimasel ajal üha rohkem rõhutanud, et nendega liitumise eeldus on riiklik iseseisvus – seni, kuni Gröönimaa kuulub veel Taanile, oleks neil ilmselt hõlpsam CONCACAFi rüppe minna.
Ühe jalgpallilise „saavutusega“ saab Gröönimaa juba uhkustada: Taani koondise eest 2000ndate alguses 80 korda mänginud Jesper Grønkjær on just nimelt Gröönimaalt pärit, aga kasvas üles juba Taanis Thistedis.
