See, mis juhtus Ilvesega Pekingi olümpial, on teada kõigil spordisõpradel. Aga see teadmine on vaid jäämäe ülemine tipp. Tunded, mis spordimeest keerulistel hetkedel karantiinihotellis valdasid, on hoopis sügavama haavajoonega. Need on hingesopis olemas siiamaani, ja mine tea, võib-olla jäävad sinna veel pikkadeks aastateks. Mõistagi oli juhtunut ebamaiselt raske seedida, ihu iga rakk andis tunda, et jama on totaalne.

„Mul oli psühholoog olümpial kaasas, aga ütlesin talle esimestel päevadel ausalt, et ei taha rääkida. Mul ei olnud vaja kedagi, kes tuleks ja ütleks mulle, et elu läheb edasi ja kõik on hästi,“ kirjeldab Ilves olümpial üle elatut. „Karantiinihotellis olles tundsin, et nende peale kes tahtsid positiivset nooti anda, läks käsi lihtsalt rusikasse. Ära tule ütlema, et kõik on hästi – ei ole ju kuidagi hästi. Pigem oli see parem, kui öeldi, et praegu on halvasti, ela üle ja elu läheb edasi. See oli palju parem. Positiivne noot ajas mind tol hetkel kõige rohkem närvi.“

Mõistagi ei räägi me ainult olümpiast.

Pühendame aega lapsepõlvele, kus päris mitut puhku käis suusahüppetornis võitlus iseendaga. Kas lasen poomist lahti ja hüppan või... võtan suusad jalast ning tulen trepist alla. Nii juhtus mitu korda. Ja kuidas siis noor poiss enda peale solvunud oli, et ei saa asjadega hakkama. Ja mis edasi juhtus.

Räägime juunioride maailmameistrivõistluste medalitest, Norra koondise juurde jõudmisest, suusatamise võludest ja valudest. Saame teada, kes Eesti sportlastest on talle väga sümpatiseerinud, oma tahtejõu ja visadusega.

Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Otsige taskuhääling "Suusajutud" ülesse Apple podcastist, Soundcloudist ja Spotify rakendustest, hakake jälgijaks ning uued saated jõuavad teieni kiirelt ja mugavalt.

1x
00:00