Harri Lill: usun, et Eesti jaoks on paraolümpiamängudel kõik võistkonnad võidetavad
Mida same nendelt mängudelt oodata ja milline on ratastoolikurlingu tase Eestis? Sissevaate spordialale ja Eesti tiimi lootustele annab Harri Lill, Eesti Curlingu Liidu juhatuse liige, tippsportlane ja kurlingu treener.
Milline on sinu hinnangul Eesti tiimi tase hetkel?
Mina olen meie võistkonna ettevalmistusega väga rahul. Oma jälje on kindlasti jätnud ettevalmistusele see, et MM viidi üle sügisesse ja seoses sellega sai meie võistkonna koht selgeks alles oktoobri lõpus. Reeglina peaks need sündmused aset leidma hiljemalt aasta enne paraolümpiamänge. Seega võib öelda, et meie ettevalmistusaeg üleüldiselt on olnud tavapärasest lühem. Head meelt teeb mulle aga meie võistkonna ühtsus. On kaugelt näha, et nad tegutsevad kui ühine masinavärk ja naudivad seda, mida teevad. Märkimisväärselt suurematele treeningkoormustele on võistkond viimase aasta jooksul väga hästi vastu pidanud ja loodetavasti näitab tehtud töö ka tulemust Pekingis.
Eesti tiim on seitsme aastaga jõudnud maailma tippu. Mida sellisest saavutusest välja lugeda?
Sportlasena meeldib mulle ikkagi mõelda, et tipus oled sa siis, kui teed tiitlivõistlustel märkimisväärse tulemuse. Meie võistkond on kindlasti maailma tippu teel, aga kas me oleme juba sinna jõudnud, seda näitab olümpia. Maailma absoluutsesse paremusse kuulumisest lahutab meid täna eelkõige stabiilsus. Selles osas pole muidugi imestada, sest meie tänased vastased on alaga tegelenud ka märkimisväärselt kauem, kui meie mängijad.
Palun kirjelda veidi meie vastaseid olümpial? Tiimide/riikide tugevused-nõrkused? Suurimad favoriidid ja miks?
Paraolümpiamängude favoriidiks võib kindlasti lugeda kodujääl mängivat Hiina võistkonda. Sügisel toimus samal olümpiaareenil ka ratastoolikurlingu MM, mille koduvõistkond veenvalt võitis. Alates 2017.aastast ei ole Hiina kunagi lõpetanud MMi kehvema, kui 4. kohaga. Võimalik, et nende nõrkuseks võib kujuneda üsna suur medalikohustuse-koorem, mis korraldajariigina neil kahtlemata on. Ei ole just palju paraolümpia alasid, kus Hiina sportlased oleks sedavõrd suured medali või isegi kuldmedali favoriidid.
Lisaks hiinlastele on väga tugevad vastased näiteks ka sügisesel MMil 2.-5. kohale jõudnud võistkonnad – Rootsi, USA, Kanada. Kusjuures viimase kapteni (Mark Ideson) isiklik treener oli just meie võistkonna tänane peatreener – Chris Bowden. Seega peaks meie võistkond vähemalt Kanada tugevusi/nõrkusi teadma päris põhjalikult.
Eesti tiimil on õnnestunud tugevaid vastaseid viimase paari aasta jooksul võita. Kas sellest saab midagi ka paraolümpia kontekstis välja lugeda?
See, et Eesti võistkond on viimastel aastatel saanud võidud ka maailma kõige-kõige tugevamate üle, näitab kuivõrd võidetav on meie jaoks iga mängu vastane. Minu hinnangul näitab suurte riikide võitmine viimastel aastatel seda, et me oleme emotsionaalselt piisavalt tugevad, et mängida edukalt kelle iganes vastu. Olümpial saab see vajalik oskus omaette uue tähenduse, kui lisaks headele vastastele tuleb arvestada ka üritusest endast kaasneva pinge, elevuse ja iseendale pandud ootustega. Mina usun, et Eesti jaoks on olümpial kõik võistkonnad võidetavad.
Milline on ratastoolikurlingu tase maailmas?
Ratastoolikurling on oma olemuselt väga noor ala. Esimene MM mängiti aastal 2002, kus osales vaid 9 riiki. Napilt enne seda, kui Eestis hakati kurlingut üldse mängima. Ei ole just väga palju spordialasid, mis oleks sedavõrd uued. Eestis on ratastoolikurling alles esimesi, aga väga tublisid samme tegemas. Taseme mõttes on meil kõige rohkem täna puudu mängijatest.
Eestlasele on kurling võrdlemisi võõras ala ja see kehtib ka ratastoolis mängu puhul. Loodetavasti annab võistkonna osalemine paraolümpial tõuke selleks, et rohkem parasportlasi võtaksid ette teekonna ka kurlinguhalli, mängu proovima. Seda enam, et 2026.aasta paraolümpial on kurlingus lausa kaks võistlusdistsipliini – tavalisele ratastoolikurlingu võistkonnale lisandub ka segapaarismäng. Seega on saadaolevad kohti 2026.aasta paraolümpiale märkimisväärselt rohkem.
Mida me võime realistlikult meie tiimilt oodata?
Ma ise arvan, et oleks veidi vale minna Pekingisse, mõtlemata medalile. Iga võistkonnaliikme siht ja unistus on kindlasti medalimängudeni jõuda. Kui vaadata meie võistkonna senist käekäiku, siis väga rahule võiks jääda juba ka esikaheksa kohaga – seni on Eesti tiimi parim koht MMil olnud justnimelt 8. ja selle saavutuse kordamine Pekingis oleks kindlasti hoopis teise tähendusega ka kõigi mängijate enda jaoks.
