KOMMENTAAR | Surnud mees jalgpalli ei mängi ja kuuli ei tõuka. Venemaa ja Valgevene tuleb spordielust täielikult kõrvaldada

Mida maksab rahvusvahelise olümpiakomitee hukkamõist, kui sellega ei kaasne mitte ühtegi tegu ega karistust?

Kas mäletate veel Pekingi olümpiamängude avamisel ja lõpetamisel kõlanuid ilusaid sõnu rahust ja neid totakaid rahutuvisid? Läks täpselt nii, nagu ennustati. Hiina president Xi Jinping luges Vladimir Putinile sõnad peale, et too ootaks ära olümpiamängude lõpu ja alles siis hakkaks Ukrainaga veriselt arveid õiendama. Täpselt päev pärast lõputseremooniat tunnustas Putin isehakanud „rahvavabariike” ja kolm päeva hiljem pommitatakse juba Ukraina linnasid.

Sõnad, aga mitte teod

Nüüd teatas ROK, et on sügavalt mures Ukraina olümpiakogukonna ohutuse pärast. Olümpiajuht Thomas Bach sirvis isegi dokumente ja avastas, et Venemaa on agressiooniga rikkunud ÜRO peaassamblee olümpiarahu resolutsiooni. Selle järgi algab olümpiarahu nädal enne mängude algust ja lõppeb nädal pärast paraolümpia lõppu. Ehk olümpiaisandate raamatupidamises oli tärminiks 21. märts – enne seda polnud ukrainlaste tapmine lubatud.

Teate, härra Bach, omavahel öeldes pole see sugugi esimene kord, kui Venemaa on Teie olümpiarahu peale laias kaares lasknud. Gruusia sündmusi 2008 mäletate? Krimmi okupeerimist 2014? Ja mida Te selle peale teinud olete – mitte midagi. „Tore” muidugi, et andsite venelastele vahepeal olümpiamängude korraldusõiguse.

Kõik jutud spordi ja poliitika lahushoidmisest tuleb täna täielikult unustada. Me räägime reaalsest sõjast, reaalsetest surnutest. Need ukrainlased, kes täna hukkuvad (aga ka agressorriikide sõdurid) ei saa enam kunagi jalgpalli mängida, suusatada ega piljardit mängida. Kui tankid sõidavad, pommid plahvatavad ja kuulid vihisevad, siis on poliitika ammu lõppenud. Sport on kõige selle kõrval kauge ja teisejärguline. Tuleb teha kõik, mis vähegi võimalik, et sõda lõpetada.