Alustuseks käime läbi paar punkti.
1. Pingerea aluseks on igast vanusekäigust koostatud algviisikud, kus üheksandal kohal olev meeskond alistaks hüpoteetilises kohtumises kümnenda tiimi ja kaheksas sats omakorda üheksanda ja nii edasi. Küsimus all pole, et kui palju tuli mõnest vanusekäigust häid mängijaid või kas sealt tuli üks täht, vaid millisest vanusekäigust saab kõige parema viisiku.
2. Kuigi see polnud hooti võimalik, siis üritasin hoida viisikud enam-vähem loogilised. Nii jäi mõnest kvintetist välja parema tasemega tagamängija, kes tegi ruumi mõnele pikale, et asi kuidagigi oleks paberil meeskonna moodi. Ühest küljest justkui mõttetu täpsustus, aga teisalt üritasid „kümme parimat taasiseseisvunud Eesti vastu mänginud korvpallurit“ loo puhul paar kommentaatorit „toimetusele lapsele“ selgeks teha, et esikohal peaks vaieldamatult olema 1970. aastal Kalevi vastu mänginud Julius Erving.
3. Tabelisse mahtusid aastakäigud 1972 kuni 2002, sest nooremate puhul on keeruline nende tulevast taset ennustada.
4. Kuna ideaalset andmebaasi mängijatest pole, siis käisin läbi mõnekümne aasta meistriliiga statistika, klubide koosseisud ja erinevad noortekoondised jne. Ühest küljest ropp töö, aga teisalt olen mõõdukalt kindel, et mingi tugev mängija jäi koosseisust välja. Või mitu. Et võite vabalt kommentaarides või mulle meili puuduja(d) fikseerida ning teen vajalikud parandused.
5. Kui sa juba tunned, et vererõhk läheb lakke ja su edasine päev on rikutud, sest „ajastuid pole mõtet omavahel võrrelda“ ja „selline järjestamine on totter“, siis võid vabalt siin lugemise lõpetada. Aga teistele algab tabel siit.

31. 1987 Timo Oja, Elgar Tamsalu, Mihkel Kurg, Sten Möldre, Sven Kukemelk
1987. oli rahvusliku tärkamise aeg, kui sündis ligi 15 000 last (viimasel paarikümnel aastal on probleeme isegi 10 000 piiri ületamisega), koolides oli massiliselt paralleelklasse, ajateenistusest pääsemiseks piisas „ma ei taha tulla“ ütlemisest – poisse polnud lihtsalt kuhugi panna. Umbes 7500 poisi sünd peaks olema ideaalne pinnas metsikuks korvpallurite põlvkonnaks. Reaalsuses tegi toonasest aastakäigust karjäärilaadse asja ainult Mihkel Kurg (12 hooaega kõrgliigas) ja Elgar Tamsalu (8). Samal aastal sündinuna saan aru, et asi on ühest küljest loogiline – 90ndate keskel polnud peale taasiseseisvumist kellelegi raha, spordisüsteemid olid uppis ja talendid hakkasid umbes 14 aastaselt jooma. Toona oli see veel cool. Aga kuidas saab olla ajaloo ühe suurima vanusekäigu kaks parimat mängijat Kurg ja Tamsalu? Müstika! (Ääremärkus. Mul pole midagi nende kahe mehe vastu. Pigem vastupidi. Vanusekäigu parim olek on igaljuhul vägev saavutus!). Teisalt muidugi selgitab see hästi, miks minust ei tulnud korvpallurit. Okei, peamine mure on see, et ma olen napilt üle 180 cm pikkune, aga süüdistan ikkagi süsteemi ja riiki!