„Minu jaoks oli see siiski suusatamine, mitte kannatamine. Külm ei olnud hull, isegi tuulekülmast ei saanud sõites aru. Alles nüüd, intervjuusid andes hakkab veidi kõle," sõnas Alev võistluse järel.

"Tõsi, riietusruumis oli kurb vaatepilt, kui mõned mehed värisesid ja karjusid, sest külm oli liiga teinud ja neile mõeldes oli vist õige, et distantsi 30 km peale kärbiti. Õnneks ei jõudnud enne seda, kui stardiaeg edasi lükati, välja suuski testima minna, kuigi saapad olid juba jalas, ja säästsin sellega end ülemäärasest külmast. Tund aega istusin niisama boksis ja ootasin."

Alev usub, et oleks tavapärase pikkusega suusaramatonil saanud kõrgema koha. "Mina lootsin siiralt, et sõidetakse 50 kilomeetrit ja arvan, et siis saanuks ka parema koha, ent 36. koht on see, mis protokollist vastu vaatab. Tulemused siis Pekingis olid stabiilsed, mis pole paha, aga õige tulemus jäi sõitmata ja see kripeldab veel pikalt. Tean, et olin asjaolude kokkulangemisel võimeline 10 – 15 kohta kõrgemale tõusma, aga asjaolud ei langenud kokku, kuigi ootasin seda ja lootsin," rääkis Alev.

Eesti suusataja lisas, et tuleviku osas valitsev suur teadmatus. "Olümpia on lõppenud ja ma ei tea, mis edasi saab, seda on väga raske ennustada. Paari kuu jooksul peaks selge olema, kas leian rahalisi võimalusi suusatamisega jätkata ja mis tingimustel oleks võimalik Norras edasi treenida. Ees seisab närvesööv ja pingeline periood," ütles Alev.