„Tunded on segased,” tunnistas ten Hove. „Olen uhke, et Marten suutis keskendumist hoida kiiruisutamise programmi viimase päevani. Ta tegi väga hea sõidu, kuid oleks saanud paremini. Rõõmustan selle üle, et vähendasime maailma tipuga vahet, aga samas oli olümpiamedal võimalik. Niisiis... Kas olen õnnelik? Ei. Kas olen uhke? Jah. Ja natuke pettunud. Vabandusi meil pole – medalit ei tulnud. Aga olen kindel, et Marten suudab uisutada sama kiiresti kui need, kes tema ees olid ning ühel päeval need medalid ka tulevad.”

Ten Hove tunnistas, et nad ei teeks Marteniga palehigis tööd, kui ei uskuks medalivõitudesse. „Marten on uskumatu talent ja olen üllatunud, et ükski teine Hollandi kiiruisutiim ei korjanud teda üles. Ta on andekas kõigis kiiruisutamise detailides – füüsiliselt ja vaimselt, on külma peaga ning sõidab oma parimad sõidud suure pinge all. Lisaks on Martenil suurepärane uisutunnetus.

Nüüd on vaja vaid tööd teha. Kusjuures ta on ka töötegemise talent. Püsib üksi Hollandis ja treenib. Esimesel aastal ärgitasin Martenit koju sõitma ja puhkama, aga ta keeldus, öeldes, et soovib keskenduda harjutamisele ning reisimine väsitab teda. Mul on sügav austus Marteni vastu, kes tuli kaugelt Hollandisse, võõrasse keskkonda keelt oskamata, võõrasse tiimi selleks, et täita oma unistusi.”