Laskmine vedas alt. Ekspert: raske on tabada, kui püssitoru liigub

Laskesuusatamise spetsialistide arvates tuleks koondislastel rohkem tööd teha, eriti just laskmisega.

Pea iga kord lähevad Eesti laskesuusatajad olümpiale sooviga teha üle Krista Lepiku Albertville’i olümpialt pärinev 11. ja Aivo Udrase Lillehammeri mängude 16. koht. Reaalsus on aga selline, et sel sajandil on esi-20 hulka jõudnud ainult üks sportlane: Priit Viks oli Vancouveris 20.

Pekingis jäi naiste parimaks Tuuli Tominga sprindi 33. ja Raido Ränkeli 47. koht. Meeste puhul on see aegade kõige tagasihoidlikum koondise parim koht, näiteks kahel eelmisel olümpial jäi laeks 32. (Kalev Ermits) ja 29. (Indrek Tobreluts). „Eks ikka on uhke tunne selle parima koha üle, samas loomulikult tahan, et meie sportlastel läheks hästi. Tüdrukud on veel noored, vaja on õnne ja korralikult treenida,” sõnas Krista Lepik.

Ehkki oli ka positiivset – neli naist pääsesid esimest korda jälitussõitu –, polnud sportlased ise Pekingis rahul, näod olid valdavalt pikad. Mida siis teha, et Lepiku ja Udrase tulemused viimaks ületada? Ühest küljest ongi spordiala tase läinud tihedamaks, teisalt tingimused arenemiseks muutunud lahedamaks.

„Tingimused on paremad, võib-olla heaolu on isegi liiga kõrge ja ise tehakse tööd liiga vähe,” pakkus Lepik. „Vanasti määrdemehi polnud, ise määrisid suusad, siis, käsi värisemas, läksid laskma. No katsu nii lasta! Mulle tundub, et vanasti tehti tööd rohkem. Muidugi ka kõrbeti seeläbi rohkem. Arvan, et meie ajal treeniti tugevamalt kui praegu.”

„Jah, tehtigi tööd rohkem!” haaras Kaldvee väitest kinni. „Olen seda meelt – mind tapetakse selle ütlemise eest jälle ära –, aga seni, kuni treeningtundide arv ei suurene, ei saagi väga head tulemust tulla. Meeste puhul peaks aastas tulema üle 900 ja naistel üle 700 treeningtunni. Arvan, et meil mõnel üksikul võib seal kandis olla. Soome juunioridel on 750. Meil mõni tütarlaps teeb 550.”