"Läksin enesekindlalt peale, sest uskusin, et suudan oma vahetuse lõpuni sõita ja teate Henri Roosile edasi anda, see oli miinimumeesmärk. Kõva võitlus oli, sest pidin üksinda sõitma, lumi tegi asja raskemaks, kuid ei olnud nii hull kui võis eeldada. Kolmanda ringi pika tõusul oli veel lootus, tegin pikemaid samme, aga sellest ei piisanud," rääkis Himma pärast oma sõitu.

"Ega poleks piisanud ka siis, kui jõudnuks napilt enne venelast, vahe pidanuks olema suurem. Rada on sprinterile ikka raske, puhata ei saa, pikad tõusud, vaid ühel laskumisel taastud. Jube. Kui peaks siia rajale tagasi tulema, siis tahaksin olla tugevam," lisas ta.

Eesti teist vahetust sõitnud Alvar Johannes Alev kaotas kiireimat aega näidanud Iivo Niskanenile enam kui kolme minutiga.

"Läksin oma sõitu tegema – olin häälestunud 10 km klassikasõiduks – ega lasknud end viimasest kohast häirida. Vaikselt läksin. Esimene ring ei näinud kedagi, teine ja kolmas ring nägin eesolijaid juba rohkem. Tundus, et nendest aeglasemalt ei sõitnud. Nemad said veidigi tuules sõita ja laskumisel mõne sekundi puhata ja jõudu säästa, mina sõitsin üksi, aga see on vaid üks detail kogu kompotist, oluline on see, milline on riigi koht protokollis," lausus ta.

"Suusad olid aeglased, aga arvan, et nii oli kõigil, võrrelda kellegagi polnud, ning pidasid enam-vähem. Keha toimis normaalselt, ühtlase tempoga sõidad, ülemäära ei kiirusta, sarnane sõit nagu 15 km distantsil. Kaotust on küll palju, aga ma ei tea, mis see hästi oleks," lisas Alev.

"Nüüd on mõtted 50 km sõidul ja kui öeldakse, et tuleb minna sprinditeatesse, siis lähen, kui ei öelda, protesteerima ei hakka. Samas sõidaks sprinti küll. Pean niikuinii tugeva treenigu vahele tegema ja see võiks olla ka võistlus," vaatas Alev olümpia viimasele nädalale ette.