DELFI PEKINGIS | Ränkel: näpud olid nii jääs, et ei tundnud päästikutki, Zahkna: kurta pole millegi üle
(26)
„Kurta pole täna millegi üle. Peas lähed mõistagi ideaalset sõitu tegema, aga... See üks möödalask,” sõnas Zahkna. „Suudan püstitiirus nulli lasta – kaks viimast MK-sprinti läbisin puhaste paberitega – aga läksin lihtsalt riskima. Kui protokolli vaadata, siis oli mul kuues laskeaeg. Läksingi top kümme laskmist tegema, kiirelt, enesekindlalt. Endast maksimumi andma, nagu olümpiale kohane... Lamades polnud mingit probleemi, püsti oli selge võitlus – mitte võistlusnärv ei mõjutanud, vaid väsimus jalgades. Aga hoiak oli, et lasen kiirelt ega kiilu end tiiru kinni. Tulemus oli rahuldustpakkuv, aga mitte eeskujulik.”
Zahkna sõnul pole vahet, kui lähestikku nad Raido Ränkeliga jälitussõidus rajale lähevad. „Parem oleks ehk pool minutit vahet ükskõik, kumma kasuks. Veelgi parem, kui mõlemad startinuks minut varem. Kui oleksime kogenematud, läheksime omavahel võistlema, kumb on Eesti parim, aga oleme kogenud, seega ei lähe. Ega ma kaua Raido tuules olla ei saa, sest nagu protokoll näitab, on meie sõiduvahe päris korralik.”
Eesmärk on jälitussõidus võtta nii palju kui antakse, kinnitas Zahkna. „Ma ei lähe kohta hoidma ega kindla peale laskma, vaid kiirelt ja hästi laskma, tulgu, mis tuleb. Minu kiire laskmine pole nii riskantne, kui ehk keskmisel laskesuusatajal,” selgitas Zahkna. „Kui läheb ennustuste põhjal ja jälitussõidu ajal hakkab sadama lund, siis on lõpuks õige talv väljas, mis mulle meeldib. Lumi muudaks ka hooldemeeste mängu ja heade suuskade arvelt oleks võimalik üht-teist võita.”
Ränkel, kes läbis lamadestiiru nulliga ja sai püstitiirus kaks trahvi kurtis pärast sõitu, et sõrmed jäätusid ära. „Nimetissõrme ots oli enne täiesti valge ja sõrme väga ei tunne. Päris valus on, aga vaikselt sulab üles. Sõitsin paksu kindaga, aga kui püstitiiru tulin, olid näpud nii jääs, et ei tundnud päästikutki. Esimene lask läks nii, et nägin märki, aga ei tundnud sõrme. Viimase puhul lihtsalt võitlesin, aga sõrmed olid nii jääs, et ei suutnud seal midagi teha. Tegelikult võinuks täna püsti ka nulli lasta, jalg ei värisenud nii nagu tavaliselt. Võimalus oli, aga käsi ei suutnud sooja hoida,” rääkis Ränkel, kes pääses elus esimest korda jälitussõitu.
„Hea, et just olümpial sain jälitusse. Aga ütleme nii, et täna ei olnud suusarajal seda minekut, mis oli individuaalis. Millegipärast oli pingutamine jube raske. Esimese ringi sõitsin varuga, teisele läksin ka hea tundega nagu ikka pärast nulliga laskmist, aga kolmas ring oli ikka puhas kannatamine. Sprint on ainult 10 km, võiks jõuda sõita, kuid juba eile oli trennis natuke kuidagi raske. Aga võib-olla oli lihtsalt raske päev ja edasi läheb paremaks.”
