„Suur mägi on kindlasti palju parem kui väikene. Täiesti vastandlik. Natukene pikema otsaga ja kõrgema lennuga. Mulle see hõljumine meeldib,” sõnas Aigro kvalifikatsiooni järel.

„Tegelikuilt olen hüpetega rahul, sest see on läinud trepiastmetega ainult ülespoole, kuid kindlasti jälle see ajastus jääb mul kripeldama. See on mul siin Pekingis kõige suurem probleem olnud. Eestis pean Pro Optikaga mingeid läbirääkimisi, äkki saan mingid prillid, et seda otsa paremini tabada,” sõnas Aigro oma soorituse järel.

Aigro tõi välja ka mõned punktid, mida annaks homseks lõppvõistluseks parandada. „Pean lihtsalt hoovõtus rohkem valmis olema. Ei tohi raadiuses ära vajumist olla ja jalad peavad pinge all olema, et sealt kohe ühes tükis enda liigutust tegema minna,” selgitas ta.

Maltsev tunnistas omakorda, et tema ei ole suure mäega eriti sõbraks saanud. „Ei ole hea. Ei saa mäega sina peale. Ei saa mäega sõbraks. On nii ja naa. Nagu hakkaks tulema, kuid siis jälle ei tule. Rõve,” tunnistas Maltsev alustuseks.

Samas tunnistas eestlane, et reaalsuses peaks kõik ju hästi olema. „Tegelikult ei olegi midagi häda. Mägi on tegelikult Planicas asuva kodumäega üsna sarnane. Otsast tulek on suhteliselt kõrge lennuga,” rääkis Maltsev. „Mägi ongi Planicaga suhteliselt sarnane. Mägi viskab kõrgele ja teine pool on selline kukkuv, kuid ei ole mäega sellist head tunnetust. Ükski asi ei tule sujuvalt, kõik on selline jõuline. Rapsiv.”

Võrreldes Pekingi OM-i väikese mäega on suur mägi Maltsevi sõnul võistlemiseks väga hea. „Võrreldes väikese mäega on kõik risti vastupidine. Seal lendasid meetri kõrgusel. Suurel lendad nagu kolmandast korrusest välja. Tegelikult on mägi hea. Ei oska midagi kurta. Lihtsalt ise ei saa hakkama,” sõnas ta. „Täna hüppasid kõik vähe. Tuult ei ole üldse. Varem õhk liikus, kuid nüüd on tühi auk ja hüppad justkui tundmatusse. Täiesti nagu koti sisse hüppad.”