Küpsete atleetide kauaoodatud tähetunnid olümpial. Aga kuhu on jäänud kõik Eesti vanameistrid?

Vanuse poolest võiksid praegu tegusid teha ka Kaarel Nurmsalu, Saskia Alusalu, Eveli Saue ja Karel Tammjärv.

Pekingi olümpia on pakkunud palju emotsionaalseid lugusid, kus sportlane kasutab ära viimase võimaluse.

Norralanna Therese Johaug (33) on aastaid olnud murdmaasuusatamise valitsejanna, kuid individuaalne olümpiakuld tal puudus. Kord oli Marit Björgeni varjus, siis jälle kandis võistluskeeldu. Lõpuks sai ta selle, mida ihaldas.

Veel ägedam ja üllatavam oli 36-aastase suusahüppaja Manuel Fettneri esiletõus. Aastaid jäi ta kuulsate kaasmaalaste varju, vahepeal ei mahtunud Austria koondissegi, ja oli kodumaal täiesti tähelepanuta. Aga jõudis õige aja ära oodata, tõusis elu vormi, sai olümpial normaalmäega sinasõbraks ja teenis Ryoyu Kobayashi järel hõbeda. See oli tema esimene individuaalne tiitlivõistluse medal.

Vahetult pärast võistlust ei suutnud Fettner telekaamera ees emotsioone väljendadagi. „Olen sõnatu. Medal tähendab mulle väga palju, see kannustas mind karjääri jätkama. Ma ei suuda praegu ausalt öeldes intervjuud andagi...” tunnistas austerlane, et vajab aega enda kogumiseks.

Nende lugude taustal tekib küsimus, kuhu on jäänud kõik kannatlikult oma hetke oodanud Eesti vanameistrid. Me ei räägi Eesti kontekstis tingimata medalist, ka koht esimeses või teises kümnes oleks ju karjääri lõpuaastal igati vääriline autasu pika pingutuse eest.

Jättes kõrvale igaks juhuks varuvõistlejana üles antud Tatjana Mannima (42), siis vaid ühel Pekingisse reisinud sportlastest on 30 eluaastat täis – laskesuusatajal Raido Ränkelil (32). Kaheksa koondislast 25-st on sündinud sel sajandil. Ehk lõviosa on tee alguses või keskpaigas, pigem veel hangitakse kogemusi ja karastutakse.

Teisalt neid, kes vanuse ja võimekuse poolest võiksid praegu ülalmainitud stsenaariumisse sobida, ju oleks. Paraku on nad millalgi ristteele sattunud, enneaegu sporditeelt ära pööranud ja elavad nüüd hoopis uute eesmärkide nimel.