Hiinas on Hiina reeglid ehk valmis tuli olla kõigeks. Elu eneseisolatsioonis

Pekingi olümpiamängudele sõites sai end igaks juhuks varustatud tavapärasest erinevalt. Juba jutuajamisest Eesti Olümpiakomitee spordidirektori Martti Rajuga selgus, et kõigeks tuleb valmis olla. „Ei tasu loota, et teie lennukis ei ole ühtegi koroonapositiivset,“ olid tema mitte just ülemäära julgustavad sõnad. „Sellisel juhul peavad eneseisolatsiooni jääma ka positiivse proovi andnud inimese lähedal istunud lennureisijad.“

Jõudsin nende sõnade üle vaid hetke mõelda kui ennustus tõeks pöörduma hakkas. Tulid esimesed teated nii karantiinihotelli kui ka eneseisolatsiooni määratud inimeste kohta. Lisaks muule sisaldasid need sõnumeid kehva toitlustuse, topeltkoguse koroonaproovide ning kõige muu ebameeldiva kohta. Peagi laekus info, et esimese eestlasena andis Hiinas positiivse proovi suusatreener Riho Roosipõld. Nali naljaks aga siitmaalt algas põhjalikum ettevalmistus.

Olümpiale sõitmiseks asju pakkides sai reisikohvrisse paigutatud nii kodumaiseid maiustusi kui ka liha- ning juustusnäkke. Loomulikult kuulus põhivarustusse viin. Kange alkohol pidavat sõltumatute uuringute järgi aitama ka koroonaviiruse vastases võitluses. Viimast on althõlma kinnitanud nii mõnigi arst. Avalikkuse ette ei saavat seda rahvameditsiini algpõhimõtet aga suuremahuliselt paisata, sest piir alkoholi mõistusepärase tarvitamise ja liigjoomise vahel on õrn.

Vale istekoht lennukis

Söögid-joogid kaasas, aeg mõelda meelelahutuse peale. Kaasa sai võetud raamatuid, arvutisse laetud nii mõnigi film ja seriaal. Oli ju ette teada, et Hiina internetiühendus ei ole parimate killast.

Pekingi olümpiale ehk minu puhul täpsemalt Zhangjiakousse (seal toimusid eestlaste jaoks olulised freestyle-, murdmaa- ja laskesuusatamise, suusahüpete ning kahevõistluse jõuproovid) jõudsin 3. veebruari õhtul ehk päev enne mängude pidulikku avamist. Kuna lennujaamas antud kaks koroonatesti osutusid negatiivseteks, lubati mul hotellitoast väljuda ja tööpõllule siseneda. Järgmisel päeval saingi juba tavapärases olümpiarütmis toimetada. Seda tavapärasust jagus aga vaid päevaks, sest 5. veebruari hommikul saabus teade, et Helsingi-Peking lennukis istekohal 50K istunud tundmatuks jääv kodanik (esmane kahtlus langes Läti hokimehele, kuid ametlikku kinnitust see ei saanudki) on andnud positiivse proovi ning mina kui õnnetu 48K tooli soojendanu olen automaatselt lähikontaktne. Ole või viimse organitevahelise vaba ruumi ulatuses vaktsiini täis süstitud, kolme või enama doosiga varustatud, saabumisest antud hetkeni viis täiesti negatiivset testi andnud, reeglid on reeglid ja kommunistlik koduarest kindel mis kindel.

Esialgne plaan nägi ette, et kajastan 5. veebruaril kohapeal eestlaste tegemisi laskesuusatamise radadel ning suusahüpetes. Reaalsuses suunati mind aga oma hotellituppa ootama. Ootamise aeg oli igav, sest fotograafist kolleeg, kellega senimaani tuba jagasin, tõsteti minutitki raiskamata toast välja ja täpset aega, millal keegi mulle konkreetsemat infot edasise osas andma tuleb, ei osatudki öelda. See mittemingeid vastuseid andev jutuajamine „muumidega“ (pealaest jalatallani kaitserüüs olevate testijatega) leidis aset hommikul kell 9.30, järgmisel korral koputasid samad inimesed minu uksele alles 11 tundi hiljem. Sõnum oli lihtne ja lühike. Järgmised seitse päeva veedan ainult ja ainult oma hotellitoas, ust võin avada vaid söögi vastuvõtmiseks ning hommikul ja õhtul tehtavate koroonaproovide tarbeks.

Sellest viimasest ehk lõputust kurgus sorkimisest sai minu jaoks ka nende olümpiamängude kõige ebameeldivam osa. Kuna minu okserefleks on keskmisest pisut suurem ja maosisu väljumine võtab õige stimulatsiooni korral vaid hetke, siis vatipulgaga kurgunibu kraapimist ja torkimist ei saa paraku kuidagi ühegi meeldiva sõnaga iseloomustada. Pärast lähikontaktseks tembeldamist krutiti kogu see testimise protseduur minu jaoks veel paar kraadi hullemaks. Vägisi jäi mulje, et lähikontaktsest üritatakse iga hinna eest positiivne tulemus välja õngitseda. Miks muidu liikus testpulk iga järgmise korraga üha sügavamale ja sügavamale? Spordireporterile omase tõmbega statistiliste numbrite vastu pean ajaloo huvides kirja panema kõige kehvema ja samuti parima saavutuse – igal testil kolm kuni viis korda öökimist ja testijad olidki „juba“ rahul. Püüdes uurida, kas tõepoolest peab see proovivõtt nii sügavalt kurgust toimuma, sai selgeks, et kõike tuleb teha õigesti ja taoline lähenemine ongi ainuõige.

Konkreetsed reeglid

Reeglid on kommunistlikus Hiinas üleüldse sellised, et ei paindu kohe mitte kuhugi poole. Lisaks pidevale kurgu kraapimisele toimus ka lõputu kehatemperatuuri mõõtmine. Kui ruumi sisenedes toimus ustel temperatuuri mõõtmine distantsilt, siis lähikontaktset tuli reglemendi kohaselt kindlasti vana hea elavhõbedatermomeetriga kraadida, sealjuures pidavat ainuõige mõõteaeg olema ei vähem ega rohkem kui viis minutit. Ilmselgelt olen varasemas elus vaid valesid temperatuurinäite kuvanud, sest tavapärase kraadimisvõtte ehk käe enda kõrval hoidmine tõi koheselt kaasa märkuse. Käsi tuli asetada viieks minutiks rinnale, ainult nii sai kohalike hinnangul korrektse näidu. Kogu arusaam sellest, mida „muumid“ soovivad ja õigeks peavad tuli kõnerobotist, sest kohalike inglise keele oskus oli pehmelt öeldes puudulik.

Olematu inglise keele oskus tekitas teisigi probleeme. Minu esimene täispikk isolatsioonipäev algas kell 6.00 saadud telefonikõnega, kus üritati välja selgitada, mis ajahetkel ma hommikueinet sooviksin. Kummaline, sest eelneval õhtul sai kokku lepitud, et see tuuakse kell 8.30, ei varem ega hiljem. Kokku sain sel varahommikul poole tunni jooksul kolm erinevat telefonikõnet, millest viimases anti teada, et söök ootab mind nüüd ukse taga. Parem varem kui üldse mitte.

Esimesel isolatsioonipäeval proovisin sarnasel viisil ka lõunasööki tellida. Kesises valikus palju variante ei olnud ning lõpuks langes kaalukauss pasta bolognese kasuks. 15 eurot maksma läinud toit nägi pehmelt öeldes välja selline nagu see oleks korra juba kellegi maost läbi käinud ning kuna ka maitse sellest palju ei erinenud, siis tuli nälja kustutamiseks asuda kodumaalt kaasa pakitud varude kallale. Kui koduses Eestis aitavad isolatsiooni korral toidumuredest vabaneda Bolt ja Wolt, siis Zhangjiakou Genting Grand hotelli poolt pakutav söögivalik oli pehmelt öeldes kehv. Minu õnneks elas otse üle koridori, vastasukse taga hea kolleeg Jaan Martinson, kes sai mulle järgnevatel päevadel tuppa pitsat, friikartuleid ja muud söödavamat kraami ning kohalikku õlut smuugeldada. Tänu sellele võisin tellitavast kraamist loobuda.

Üks selline kiire üleukse vestlus kolleeg Martinsoniga tõi kaasa ka väikese pahanduse. Olime mõlemad oma avatud uksel, kandsime maske ning vestlesime üle koridori veidike lõppevast päevast. Kõik lõppes aga sellega, et peagi helises minu hotellitoa telefon ning vastuvõtust teatati, et selline isetegevus on rangelt keelatud. Tasub meeles pidada, et Hiinas ei jää ükski tegevus kaamerasilma ulatusest välja. Edasipidi jättis Martinson toodud kraami vaikselt ukse taha, koputas ning kadus kiirelt oma tuppa.

Varud läksid asja ette

Mis aga töösse puutub, siis see sai isolatsioonireeglitele vaatamata lõpuks eeskujulikult tehtud. Tänu teiste väljaannete ajakirjanikele ja Eesti Olümpiakomitee pressiesindajale Merili Luugile sain kõik vajalikud intervjuud hotellitoast tehtud, sportlaste/treenerite laused jõudsid erinevaid moodsaid kanaleid pidi minuni ning lood valmisid õigeaegselt. Tõsi, kõik see tuli siiski oma hinnaga. Sõna otseses mõttes. Korralikku internetivaru leidus olümpiamängudel ainult pressiruumides, hotellitubades avanesid veebiküljed ainult „soodsate tuuleolude“ korral. Viie isolatsioonipäeva jagu töö tegemiseks kulus lõpuks viis interneti nädalapaketti, millest ühe hinnaks oli 30 eurot.

Lisaks rahale kulusid ära ka kaasavõetud toiduvarud ning vaba aega aitasid sisustada varasemalt arvutisse laetud filmid. Üle aastate sai uuesti vaadatud soomlaste mängufilmi A Patriotic Man (Isänmaallinen Mies). Veredopingust 1980-ndate Soome suusakoondises rääkiv film on meeleolukas ning hariv vaatamine, temaatiline ja erialane pealekauba. Keha eest kandis hoolt toas olev vann, mida üle pikkade aastate sai ajaviiteks vett täis lastud ja siis neid mõnusid nauditud. Saunarahva esindajana oleks hea meelega kõrget kuumust ja leili krõbedust nautinud, kuid piiratud valikute juures tuli sellegi võimaluse üle õnnelik olla.

Lõpuks pääsesin eneseisolatsioonist välja tavapärase seitsme päeva asemel viiega. Põhjus puhtalt selles, et reeglipärast seitset päeva hakati lugema lennureisi lõpust mitte minu eneseisolatsiooni määramise hetkest. Vastava vabastava otsuse kinnitamiseks toodi mulle ühel õhtul ukse taha A4 paberileht, mis oli pidulikult tihedat teksti, peamiselt minu õigusi ja kohustusi täis trükitud.

Lõpuks andsin Pekingi olümpiamängudel viibides 27 koroonaproovi, mis kõik osutusid negatiivseteks. Kuna ühtegi teist Eesti ajakirjanikku lähikontaktseks ei kuulutatud, siis selles vallas jäin rekordimeheks.