Võrkpallisõprade suurimad ootused olid seotud esindusvõistkondade EM-turniiriga. Kahjuks ootused ei täitunud, jäime alagrupis viimaseid kohti jagama.

Kaotustest tuleb õppida

Kaotused on spordi lahutamatu osa, kuid neist tuleb õppida. On elementaarne, et pärast EM-turniiri toimub põhjalik analüüs ja otsitakse põhjuseid, miks me ei suutnud paremini esineda, milles me vastastele alla jäime. Analüüsi tulemusi tutvustatakse võistkonnale ja sellele saab rajada uue treening/võistlustsükli strateegia.

Minu arvates ei tohi analüüs jääda vaid paarikümne inimese teada, vaid seda peab tutvustama Eesti professionaalsetele võrkpallitreeneritele – neid on ligi 150. Noorte- ja klubitreenerid on spetsialistid, kes valmistavad mängijaid koondiste jaoks ja vajavad tagasisidet koondistelt. Kvaliteetne info koondiste ettevalmistusest suurvõistlusteks on hindamatu väärtus ja inspiratsiooniallikas kõikidele treeneritele. Nii kordaminekute kui ebaõnnestumiste põhjuseid tuleb ausalt lahata ja neist õppida. Kaotustest õpitakse ainult sel juhul, kui neid analüüsitakse.

Miks pole EVF-i juhtidele mõttesse tulnud kasulikku infot treeneritele jagada? Välismaiste treenerite palkamise üks eesmärke on saada kasulikke teadmisi välistreenerite köögipoolelt ja viia kasulik info Eesti treeneriteni.

Välistreenerite palkamise üks eesmärke on õppida tundma erinevaid koolkondi, saada juurde uusi teadmisi. Kahjuks juhtus nii, et koondiste peatreenerid andsid meediale nukra ja üldsõnalise intervjuu, sõitsid koju ja jäid ootama alaliidu otsust lepingu jätkamise kohta. Loogiline, et seoses kehvade tulemustega tõusis päevakorda peatreenerite lepingute pikendamine. Objektiivseid otsuseid saab teha toetudes protsessi analüüsile.

Me palkame kalli raha eest keskpäraseid välismaa treenereid lühiajalisteks projektideks, mis ebaõnnestuvad. Samal ajal ekspordivad edukalt oma oskusi Avo Keel ja Rivo Vesik, keda alaliidul on piinlik kiita panuse eest naaberriikide võrkpalli arendamisel.