Eesti parim naisrattur: päris veider on seltskonnas öelda, et olengi nüüd ametlikult jalgrattur
(1)
Tokyo olümpiamängudel maastikurattasõidus 17. koha saanud ja eelmisel aastal Eesti parimaks naisratturiks valitud Janika Lõiv sõlmis novembris karjääri esimese profilepingu. Nüüdseks on tal Prantsusmaa tiimi KMC Orbea ridades selja taga esimene kuu treeninguid.
"Ausalt öeldes on päris veider seltskonnas öelda, et ma nüüd olengi ametlikult jalgrattur… noh et rattasõit ongi minu elukutse," kirjutas Lõiv oma Hawaii Expressi blogis.
"Enamasti küsitakse uurivalt: “Oota, mismõttes, sulle makstakse raha selle eest, et iga päev niisama rattaga sõidad?” Ma vastan siis tagasihoidlikult: “Jah, kas pole mitte tore!” Ise ju tean, et selle lause taga on palju muudki peale lihtsalt rattasõidu. Rohkem tähelepanu ja intervjuusid, rohkem sotsiaalmeediat, rohkem toodete testimisi, pildistamisi, sponsoritega kohtumisi ja kõige lõpuks kindlasti natuke rohkem pinget võistlustel tulemust teha - seda kõike erasõitjana kogeda pole vist võimalik," lisas 32-aastane eestlanna.
Ometi leiab Lõiv, et muutus oli vajalik.
"Aga… ma arvan, et see ametinimetus pigem märgib lihtsalt minu elus uut etappi - ma ei tee seda kõike enam koos oma pisikese tiimiga vaid nüüd on mul lisaks neile uus meeskond, kellelt õppida ning kellega edasi areneda. Varasematel aastatel olen 100% toetunud oma abikaasale ning oma kahele treenerile. Oleme palju teinud katse-eksituse meetodil. Meil pole olnud võimalust küsida spetsiifilist abi, kuidas maailma tippudega võidu sõita, treenida, ratast seadistada jne. Oleme koos avastanud uusi teid lootuses, et need viivad õiges suunas edasi. Kõige selle taga on lihtsalt palju järjekindlat tööd ja katsetamist ning natuke õnne," kirjutas ta.
Profitiimiga liitudes sai Lõivule kiirelt selgeks, et palga teenimiseks on vaja teha rohkem kui lihtsalt treenida ja võistelda.
"Toimus minu esimene ametlik photoshoot. Ilmselt kõlab see paljude jaoks ägedalt - photoshoot. Minu jaoks aga üks kõige raskem osa profiratturi karjäärist. Mulle ei meeldi kaamera ees olla ja mulle ei meeldi pärast ennast pildil või videos näha. Mu peopesad higistavad meeletult, kui pean intervjuusid andma. Isegi kui lõpuks see välja ei paista on minu jaoks kogu protsess üks suur stress. Suur väljakutse mulle uuel aastal, sest pildistamisi ning intervjuude andmisi tuleb oluliselt rohkem, kui eelnevatel aastatel kokku," selgitas ta.
